Venelased väidavad, et nende tankid on nüüd radaritele ja soojakaameratele nähtamatud

Nakidka täielik kamuflaažisüsteem kaalub ligikaudu 125 kg. Foto: Twitter / Kontakt6

Venemaa uus kamuflaažisüsteem lubab vähendada sõjatehnika avastatavust, kuid võib mõjutada tankide praktilisust lahingusituatsioonides.
Mida selline tehnoloogia endast kujutab palus Postimees kommenteerida materjaliteadlasel ja kaitsetehnoloogiate eksperdil Katrin Idlal. Ta on ka ise olnud kamuflaaži ja radarite eest kaitsvate tehnoloogiate loojaks.

Venemaa tutvustas 2024. aasta augustis Army-2024 üritusel oma uusimat lahingtanki T-14 Armata, mis oli varustatud Nakidka termokamuflaažisüsteemiga. Nakidka süsteem, mille on välja töötanud Terase Teadusliku Uurimise Instituut (NII Stali), on radarit neelavatest materjalidest (radar-absorbent material ehk RAM) valmistatud kamuflaaž, mis on mõeldud Venemaa sõjatehnika avastatavuse vähendamiseks erinevate luure- ja sihtimissüsteemide poolt.

Nakidka süsteemi arendamisel on keskendutud infrapuna-, termilise ja radarivarju vähendamisele. See suudab alandada radariristlõiget kuni 10 detsibelli võrra ning on efektiivne optilises, infrapuna- ja radarisagedusvahemikes kuni 12 sentimeetrit. Kogu kamuflaažisüsteem kaalub ligikaudu 125 kg ning selle paigaldamine võtab aega 0,4 kuni 1,0 töötundi ruutmeetri kohta. Materjal ise kaalub 2 kg ruutmeetri kohta.

Nakidka süsteemi saab kasutada laiemalt, mitte ainult soomusmasinatel, vaid ka näiteks väliarmee kindlustuste, juhtimispunktide, sõidukite varjualuste ning laskemoona- ja kütusehoidlate varjamiseks. Süsteemi paigaldamine ei nõua spetsiaalset varustust ning see on vastupidav lahingutingimustes, sealhulgas tulirelvade ja napalmi rünnakute korral.

Siiski on T-14 Armata tanki esitlemine koos Nakidka süsteemiga tekitanud arutelusid selle praktilisuse üle. Kontakt6 andmetel kattis Nakidka kriitilised tornisensorid, radarid ja optika, mida kasutavad tanki sihtur ja komandör. See võib kahjustada tanki aktiivkaitsesüsteemi (active protection system ehk APS) ja laserihoiatuse vastuvõtjaid (laser warning receivers ehk LWR), mis seab ohtu tanki lahinguvõimekuse.

T-14 Armata tank on Venemaa uusim lahingutank, mis sisaldab kaugjuhitavat 125 mm kahurit, täiustatud sensoreid ja aktiivkaitsesüsteemi. T-14 on varustatud 1500 hobujõulise mootoriga, mis võimaldab tankil saavutada kiirust kuni 90 km/h maanteel ning liikuda üle rasketest maastikutingimustest. Tanki kolmeliikmeline meeskond on paigutatud soomuskapslisse, mis tagab turvalisuse, sest võimaldab kahurit eemalt juhtida.

Kuigi T-14 Armata esindab Venemaa sõjalist ambitsiooni, on selle arendustöö käigus tekkinud viivitusi, tehnilisi probleeme ja kulude ületamisi. Tanki eeldatav maksumus 5–9 miljonit dollarit ühiku kohta on märkimisväärselt kõrgem kui Venemaa T-72, T-80 ja T-90 tankidel, mis on piiranud selle laialdast kasutuselevõttu ja tekitanud küsimusi selle kasuteguri kohta, eriti Ukraina konfliktis.

Kuigi on teada, et T-14 on läbinud katsetusi ja on väekatsetuste lõppjärgus, on selle kasutamine Ukrainas olnud piiratud. Vene riiklikud meediaväljaanded on teatanud, et T-14 on tulistanud Ukraina positsioonide pihta, kuid otseses lahingus ei ole see tank osalenud. Analüütikud on väljendanud muret tanki töökindluse ja logistiliste väljakutsete osas konfliktitsoonis.

Nakidka süsteem, mis läks seeriatootmisse 2023. aasta juunis, on juba lahingus kasutust leidnud. T-90M tank, mis oli varustatud Nakidka süsteemiga, sattus Ukraina vägede kätte Harkivi oblastis 2022. aasta septembris. Kuid Nakidka efektiivsus tegelikes lahinguoludes on küsimärgi all. 2023. aasta alguses oli Nakidka süsteemiga varustatud Vene T-90M tank Javelini raketiga sihikule võetud ja kahjutuks tehtud, mis näitas süsteemi piiratust reaalsetes lahinguoludes.

Lõpuks on T-14 Armata jäänud rohkem Venemaa sõjalise ambitsiooni sümboliks kui laialt levinud lahingutankiks. Allikas: Army Recognition
 

Katrin Idla kamuflaažitehnoloogiate tõhusususe mõõtmise välikatsetustel Foto: Erakogu

Katrin Idla, Eesti keemia-ja materjaliteadlane, kes on tegelenud kaitsetehnoloogiate arendamisega. 2012 aastal pälvis ta NATO kõrgeima teadusauhinna just kamuflaažitehnikate loomise eest.

Katrin Idla, kui vajalik on tankide kaitsmine radariga avastamise vastu?

Radarid on nüüdisaja sõjapidamises suurelt maa-alalt võimalike sihtmärkide otsimiseks siiski väga head sensorsüsteemid. Selleks, et pisike, lõhkeseadeldist kandev droon saaks tanki tabada, on enne drooni väljasaatmist hea teada, kus vaenlase sõjatehnika asub. Tank on selles osas, nagu ka mistahes muu sõjamasin, ikka väga «särav» objekt radariekraanil.

Kui tanki nähtavust, ehk siis radarristlõiget, õnnestub vähendada, on see üks oluline asi mis suurendab masina eluiga lahinguväljal. Loomulikult, on radariekraanil võimalik näha ka droone ning inimesi, kaasaegses sõjapidamises avastatakse vaenlane erinevate sensorsüsteemidega ammu enne kui tekib visuaalne kontakt. Enda vägede avastatavuse vähendamiseks luuaksegi erinevaid peitesüsteeme.

Kui «väikeseks» siis sellise lahmaka tankikolaka võib selline kate muuta?

Artiklist ei selgu, millise materjaliga on tegemist aga tankist võib sel moel radariekraanil alles jääda kas väikeauto või jalgratta suurune objekt. Selle pihta mürsku juba raiskama ei hakata.

Artiklis on mainitud, et selle kattekihi võime peegelduvat signaali nõrgendada on ca 10 dB. Kuna tegemist on logaritmilise skaalaga, siis see tähendab 10 kordset signaali nõrgenemist ja -20 dB siis vastavalt 100 kordset signaali nõrgenemist. Arvestades, et tanki radariristlõige – sõltub muidugi, kust vaadata – on selline 20-40 m2, siis väga jämedalt jääbki selle katte tõttu alles 10 korda väiksem pindala. Eks lootus ju selle peal ongi, et radarioperaator vaatab, et väike asi ja pole põhjust mingi kalli ja karmi moonaga seda hävitada.

Te olete ju tegelenud ka erinevate kamuflaaži ja radarikaitsete loomisega. Kas selline asi oleks ka Eestis tehtav?

Pole saladus, et sarnaste kaitseuuringutega olen tõepoolest tegelenud ning võin öelda nii palju, et oleme sellise tehnoloogia ka Eestis loonud. Materjalid ja esemed mida me valmistasime ja testisime olid sellised, et samu tulemusi saab ka nendega. Viimati sai neid lahendusi pakutud meie kaitseväele siis, kui soetati CV90 soomukid aga toona, sellest on tõsi küll juba aastaid möödas, ei peetud seda vajalikuks.

Minu kogemus on, et kamuflaaži ja peitetehnikaid ei peeta rahuajal otsustajate seas justkui möödapääsmatuks tehnoloogiliseks lahenduseks kuid ometi reaalses sõjaolukorras on seda: mõni sekund hiljem märgatav või radariekraanil väiksemaks “võlutud” sõjamasin, meie sõdur või mistahes muu  sõjaline objekt - ka juhtimiskeskus või meditsiinitelk võib jätta selle tuvastamatuks: seega meie inimesed ka pääseksid sedapuhku rünnakust. Tipptasemel tark kamuflaaž on sensortehnoloogiate võimsa ja kiire arengu ajastul ka taktikalise eelise saavutamiseks möödapääsmatu. 

Nii kamuflaaži nagu ka radariristlõike vähendamise tehnikad kuuluvad nn kaudse kaitse valdkonda – vahetu kaitse on näiteks soomus, olgu siis masinatel või ka kaitsevestid inimestel.