Venelastel valmis järjekordne tapamasin – teadagi, Ukrainasse saatmiseks

MTS-15 Kleveri üks põhiomadusi on selle automaatne laadur, mis on võimeline tulistama neli lasku kiiresti järjest, võimaldades süsteemil umbes 30 sekundiga lahingupositsioonidele siirduda ja sealt lahkuda. Foto: Vene kaitseministeerium

Läinud pühapäeval avaldas Venemaa kaitseministeerium esmakordselt videokaadrid poolautomaatsest mehitamata maismaasõidukist, mis on kokku keevitatud tapatööks Ukraina lahingutes. Tegemist on roomikuil liikuva haubitsaga, mille Putin tahab õige pea Ukrainasse viia, kuid relva kirjeldus viitab, et tapamasinat opereeriva meeskonna kaitstus ei pruugi olla üldse tagatud.

Mehitamata iseliikuv suurtükk MTS-15 Klever kannab 122 mm kahurit, mille üheks olulisemaks omaduseks on selle automaatlaadija, mis võimaldab kiirelt lasta neli lasku järjest ning juba poole minutiga laskepositsioonilt lahkuda.

Tapariist on ehitatud pika ajalooga kahuri D-30 baasil. Viimane töötati välja 1950. aastate lõpus, asendamaks vanemat M-30 haubitsat, ning võeti teenistusse 1960. aastate alguses. D-30 sai standardne suurtükk Nõukogude Liidu ja Varssavi pakti relvajõududes. Kolmjalale kinnitatult võimaldab see suurtükki pöörata 360-kraadi ulatuses. Seda haubitsat on kasutatud mitmetes NSV Liidu ja Venemaa poolt peetud sõdades, sealhulgas Nõukogude-Afganistani, aga ka Iraani-Iraagi sõjas ja Süüria kodusõjas. D-30 on täna kasutuses ka näiteks Etioopias.

Ehkki D-30 haubits pole tehnika uuem sõna, võib see jääda venelaste jaoks ka Ukraina sõjas asjakohaseks. Selle kaal on ligikaudu 3,2 tonni ja toru pikkus 4,875 meetrit. Maksimaalne laskekaugus on standardsete lõhkemürskudega (standard high-explosive fragmentation ehk HE-Frag shells) 15,4 kilomeetrit. Rakettmootoriga mürskudega võib see pikeneda kuni 21,9 kilomeetrini. Kahuri tulistamiskiirus on 7-8 lasku minutis. Kolmjalg muudab selle stabiilsemaks ja parandab mõnevõrra lasketäpsust. Lisaks aitab D-30 mitme piluga suudmepidur pehmendada tagasilööki (püssirohugaasid suunatakse lasketoru otsast veidi taha ja kõrvale - toim), mis muudab taas-sihtimise kiiremaks.

Mehitamata masin vajab siiski inimkätt

MTS-15 Klever, kus D-30-le on lisatud üht-teist kaasaegsetki, on kaugjuhitav kuni 500 meetri kauguselt, võimaldades tegutseda potentsiaalselt ohtlikus keskkonnas. Prototüüp on juba läbinud katsed polügoonil ja nüüd on otsustatud saata see Ukrainasse veretööd tegema. Kleveri tippkiirus on 12 kilomeetrit tunnis. Arendajate sõnul on selle tegevusraadius 400 kilomeetrit, kuigi teised allikad viitavad, et see võib olla pigem 120 kilomeetrit.

MTS-15 Klever liigub kaugjuhtimisel positsioonile, kus meeskond seab relva tulistamisasendisse ja siis varjub. Süsteem avab seejärel tule ning vajadusel saab kaugjuhtimise teel relva seadetesse teha mõningaid kohandusi. Kui laskemoon saab otsa, liigub robot iseseisvalt varusid täiendama, samal ajal kui meeskond järgneb ATV-de või väikese maastikusõidukiga robotile, et seda uues kohas taas paika sättida.

Poolautonoomsus tähendab seda, et sõdurid ja ohvitserid peavad selle masina kallal ajuti ikka askeldama, et see eesmärgipäraselt toimiks. Võib arvata, et see poolautonoomsus on Putini väe karjuv möödapääsmatus: inimesed hakkavad otsa saama ja Venemaal ollakse mobilisatsiooni väljakuulutamisega väga ettevaatlikud.

Eeskuju Teisest maailmasõjast

MTS-15 Klever meenutab oma iseliikuva haubitsa disainiga kontseptuaalselt Teise maailmasõja ajal loodud ZIS-30 tankitõrjesüsteemi. ZIS-30 oli oludest tingitult nö üleöö improviseeritud lahendus: 57 mm tankitõrjekahur istutati soomustraktor Komsomoletsi šassiile. See oli punaarme katse luua mobiilne liikursuurtükk.

Täna on see ajaloo sahtleist välja võetud sõjamasin sattumas aga sootuks uude olukorda, kus lahinguvälju seirab suur hulk erinevaid droone. Asjaolu, et tegemist on pool-autonoomse sõjamasinaga, mida meeskond peab siiski paika sättima ja siis varjuma, loob ilmselt võimaluse ka seda seltskonda tuvastada ning sihikule võtta.

Allikas: Army Recognition