Te ei usu, milline elusolend pandi seda robotit juhtima – loe lähemalt

«Kui see robot püsti tõuseb, on ta tõeliselt lõbus tüüp.» Foto: Robert Shepherd

Seente vägi võib olla võtmetähtsusega tuleviku robotite loomisel, muutes nad mitmekülgsemaks ja vastupidavamaks. Cornelli ülikooli insenerid viisid hiljuti läbi katse, kus nad kasutasid seeni masinate juhtimiseks, avades uusi võimalusi biohübriidide arendamisel.

Cornelli teadlased ei püüdnud luua mingit õudusmängu või teleseriaali vaid nad uurisid võimalust kasutada seente genereeritud elektrilisi signaale robotite juhtimiseks. Biohübriidid, mis ühendavad bioloogilisi ja mehhaanilisi komponente, on inseneride jaoks muutumas üha põnevamaks uurimisobjektiks.

Biohübriidsete masinate populaarsus kasvab, kuna täielikult mehhaanilised robotid jäävad tõhususe, vastupidavuse ja võimekuse poolest loomadele alla. Varasemates katsetes on kasutatud näiteks kasvatatud konnalihaseid ujumisroboti loomiseks või vihmausside kudet mikropumbas. Kuigi need koed kultiveeritakse rakkudest ega ole võetud elusorganismilt, nõuavad need täpseid tingimusi, näiteks steriilset keskkonda ja pidevat antibiootikumide manustamist. Taimede ja mikroobide kasutamine hübriidmasinates on olnud üks võimalus neid probleeme lahendada, kuid seened võivad osutuda veelgi kasulikumaks. Seeni on lihtne kultiveerida ning nad suudavad ellu jääda ka äärmuslikes keskkondades.

Selleks, et hinnata nende eeliste rakendatavust biohübriidide loomisel, kultiveerisid teadlased kuningserviku (king oyster mushrooms) mütseeli struktuure – maailma ühe kõige sagedamini söödava seene juuretaolisi osi – 3D-prinditud karkassi sees. See karkass oli varustatud elektroodidega, mille külge mütseel kasvas. Seejärel ühendati karkass viiejalgse meritähekujulise robotiga, mis oli ehitatud kombineeritult nii jäigast kui ka pehmest materjalist. Katset juhtis Cornelli Sibley Mehaanika- ja Kosmosetehnika Kooli (Sibley School of Mechanical and Aerospace Engineering) dotsent Robert Shepherd, ja tulemused avaldati ajakirjas Science Robotics.

Mütseel genereeris elektrilisi signaale, kui seda kiiritati ultraviolettvalgusega. Valguse vilgutamisega õnnestus teadlastel elektriliselt stimuleerida elektroode, mis omakorda kontrollisid roboti jalgu, võimaldades robotil sirgelt seista.

Tulemuste kinnitamiseks ühendas meeskond seened teise robotiga, seekord neljarattalise seadmega, mis meenutas madalat rulataolist konstruktsiooni. Ka seekord oli katse edukas: kui valgus paistis seeneosadele, hakkas robot liikuma.

Katse edu inspireeris teadlasi kaaluma praktilisi rakendusi. Kuna katsetes kasutatud seened reageerisid keskkonnale kuude kaupa, nähti selles «potentsiaali reaalseks rakenduseks, näiteks põllumajanduses või turvalisuse tagamisel,» kirjutasid teadlased.

Samas tõdesid teadlased, et enne nende meetodite reaalsesse maailma toomist on vaja lahendada mitmeid probleeme. Eelkõige nõrgenesid seente poolt genereeritud elektrisignaalid ajapikku ning nõrkade signaalide tabamine osutus keeruliseks. Lisaks on seened, nagu loomadki, surelikud, mis tähendab, et signaalide võimendamiseks ja surevate seente regenereerimiseks tuleb välja töötada uued meetodid.

Seega, ära veel telli seente jõul töötavat robot-tolmuimejat. Kui aga kardad, et seened võivad ühineda oma mehhaniseeritud keskkonnaga ja luua seenejõul töötavaid tapamasinaid nagu Terminaator, rahune maha. See on juba reaalsus.

Allikas: Gizmodo