/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/30/16323314t1h07e6.jpg)
2024. aasta 24. augustil teatas Saabi kaugelearenenud programmide juht Peter Nilsson intervjuus ajalehele Dagens Nyheter, et ettevõte arendab intensiivselt nii mehitamata kui ka mehitatud hävitajate kontseptsioone, et luua Rootsi relvajõududele kuuenda põlvkonna lahingulennukite platvorm.
Nilsson esitles Saabi kui potentsiaalset arendajat Rootsi järgmise lahingulennuki jaoks, tuues välja, et tingimused uue lennuki ehitamiseks on praegu soodsad.
Ta viitas koolitatud tööjõu olemasolule, kaasaegsete digitaalse inseneritöötehnikate kasutamisele ja hiljutistest projektidest, nagu Gripen E hävitaja, GlobalEye luurelennuk ja T-7A treeninglennuk, saadud kogemustele. Nilsson käsitles ka uue hävituslennuki kodumaise arendamisega seotud kulude küsimust, viidates 1980ndatel JAS 39 Gripeni arendamisele, kui sarnased probleemid lõpuks ületati.
Rootsi reaktiivmootoriga lahingulennukite arendamine sai alguse Saab 21Riga, mis oli varasemast kolbmootoriga Saab 21st arendatud reaktiivmootoriga versioon ja mis lendas esimest korda 1947. aastal, olles Rootsi esimene reaktiivlennuk. Sellele järgnes 1950ndate alguses Saab 29 Tunnan, mis oli esimene Lääne-Euroopa hävitaja pärast Teist maailmasõda. Samuti Saab 32 Lansen, mis tuli teenistusse 1950ndate keskel, oli mõeldud mitmesugusteks ülesanneteks, sealhulgas ründelennukina, luurelennukina ja mereseireks.
1960. aastal teenistusse tulnud Saab 35 Draken kasutas topeltdelta tiibade disaini (double-delta wing design) ja kanard- ehk ninatiibasid (incorporated canard foreplanes), et parandada lennuomadusi. 1970ndate alguses tutvustatud Saab 37 Viggen oli varustatud kaasaegse avioonika, järelpõlemismootori ja tõukuri vastuvõtuvõimega (thrust-reversing capability), võimaldades nii õhukaitse kui ka maapealsete sihtmärkide ründamist. Selle arengut jätkas Saab JAS 39 Gripen, mis võeti kasutusele 1990ndatel ja mis on mitmeotstarbeline hävituslennuk, varustatud uuendatud avioonika, elektroonilise juhtimise ja modulaarse struktuuriga.
Nilsson vihjas, et sarnane lähenemine, nagu Gripeni arendamisel, võib olla tõhus ka uue hävituslennuki loomisel. See strateegia hõlmas koostööd mitme rahvusvahelise partneriga, säilitades samas kontrolli disainiprotsessi üle Rootsis. Ta tõi välja, et kuigi Gripen E arendati peamiselt Saabi poolt, sisaldab see suurt osa komponente välismaistelt tarnijatelt, mis kõik integreeritakse Saabi poolt üheks süsteemiks. Seda mudelit võiks potentsiaalselt rakendada ka tulevastes projektides, tasakaalustades kohaliku järelevalve ja rahvusvahelise koostöö.
Selle aasta alguses allkirjastas Rootsi Kaitsematerjalide Administratsioon (FMV) lepingu Saabi ja GKN Aerospace'iga, et edasi arendada tulevasi hävitajate kontseptsioone. Leping sätestab, et Saab peab 2025. aasta lõpuks esitama demolennuki joonised, mitte täiemahulist prototüüpi. See demonstratsioonlennuk peaks andma olulisi andmeid uue lahingulennukite süsteemi arendamiseks. Saab tegeleb ka teadusuuringutega täiustatud materjalide, tehisintellekti ja peitetehnoloogiate vallas, koostöös Rootsi Kaitsematerjalide Ameti, Rootsi relvajõudude ja GKN Aerospace'iga.
Need tegevused kajastavad Saabi ja GKN Aerospace'i jätkuvaid jõupingutusi, et uute tehnoloogiate uurimise ja strateegilise partnerluse kaudu rahuldada Rootsi kaitsevõimekuse vajadusi. Saab on kutsunud üles tegema otsust uute lennukite kohta enne 2030. aastat, hoiatades, et viivitused võivad kahjustada Rootsi võimekust reageerida tehnoloogilistele muutustele ja arengutele kaitsesektoris. Selles kontekstis on Rootsi relvajõud alustanud protsessi, et asendada JAS Gripen, mis peaks siiski jääma teenistusse kuni 2050–2060. Otsust on oodata umbes 2030. aasta paiku, kui Rootsi kaalub, kas arendada omaenda hävitajat, teha koostööd teiste riikidega või osta olemasolev mudel välismaalt.
Otsuse muudab keerulisemaks see, et kõik Rootsi NATO-naabrid – Soome, Taani ja Norra – on otsustanud osta Ameerika F-35 hävituslennukeid, mis on kaasa toonud märkimisväärseid kulusid. Näiteks Norra F-35 hinnangulised elutsüklikulud olid algselt ligikaudu 28,9 miljardit eurot, kuigi Norra riigikontroll on seda summat kahtluse alla seadnud. «Välismaise lennuki ostmine võib avaldada märkimisväärset mõju Saabile, eriti selle Linköpingis asuvale lennundusdivisjonile, kus töötab 6000 inimest. See potentsiaalne mõju on oluline tegur, kuna otsus ei mõjuta mitte ainult sõjalisi vajadusi, vaid ka laiemat ühiskondlikku ja tööstuslikku perspektiivi,» märkis Rootsi armee endine juht, kindralmajor Karl Engelbrektson.
Rootsis keskenduvad arutelud üha enam võimalike autonoomsete võimekuste lisamisele tulevastesse lahingulennukitesse. Arutluse all on kontseptsioonid, mis hõlmavad väiksemaid mehitamata sõidukeid, mis võiksid aidata mehitatud lennukeid, või suuremaid, täielikult mehitamata lahingusüsteeme. Need süsteemid töötaksid võrgustikena, ühendades satelliite, laevu ja muid sõjalisi varasid, võimaldades kiiret info jagamist ja koordineeritud reageerimist ohtudele. Kuigi pole veel selge, millise tee Rootsi lõpuks valib, on kaitseminister Pål Jonson vihjanud, et rahvusvaheline koostöö on vajalik, kuigi selle täpne vorm pole veel kindlaks määratud.
Allikas: Army Recognition