Mis juhtub siis, kui USA ja Hiina vahel sõjaks läheb?

Sõja korral Hiinaga on Taiwan rindejoonel. Seal aga toodetakse enamik maailma kiipidest. Selleks, et kogu maailma tehnoloogiatööstus võimaliku konflikti korral ei seiskuks, on Taiwani suur kiibitootja TSMC oma tehaseid rajamas ka mujale, näiteks Jaapanisse. Euroopas on samuti oma tootmine, mis on küll veel väike, kuid aitab leevendada suuremat sõltuvust Aasiast pärit seadmetest. Pildil on Saksa pooljuhttoodete tootja Infineon Technologies AG nn puhas ruum Dresdenis, kus toodetakse Euroopa mikroskeeme. See uus tehas avati 2023. aastal. Foto: Jens Schluetter / AFP / Scanpix

Milline oleks maailmas igapäevaelu, kui sõda tõepoolest puhkeks kahe suurriigi vahel? Kuigi relvastatud konflikt pole vältimatu, tuleks siiski juba praegu uurida, millised oleksid selle tagajärjed, soovitab Austraalia rahvusliku ülikooli lektor William A. Stoltz The Conversationi artiklis.

Suure võimuvõitluse intensiivistumine Hiina Rahvavabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel on muutnud sõja puhkemise Vaikse ookeani piirkonnas oluliseks teemaks, kirjutab varem Austraalia kaitseministeeriumis töötanud teadlane ning analüüsib, kuidas mobiliseerida ühiskonda erinevateks sõjaaegseteks stsenaariumideks.

Tema arvates puudub valitsustel veel täpne arusaam sellest, kuidas sõda mõjutaks kriitiliste kaupade kodumaiseid tarneid ja rahvusvahelist kaubandust.

Olulised kaubad muutuksid raskesti kättesaadavaks

Sõda mõjutaks autori sõnul tõsiselt kolme olulist kaubakategooriat: energia ja kütus, ravimid ja toorained ning kolmandana nutiseadmed ja nende komponendid.

Need on näiteks Austraalia igapäevaelus hädavajalikud, kuid riigil puudub praegu võimekus toota selliseid kaupu piisavalt kodumaisel tasandil, et vastu pidada sõjaga kaasnevatele tarnehäiretele.

Sama probleem on ka paljudel teistel riikidel, mis neid kaubagruppe põhiliselt impordivad.

Suur osa maailma kaubandusest käib merekonteineritega, sellest omakorda väga suur osa on seotud Hiinaga. Kui sealkandis peaks konflikt puhkema, siis peame arvestama, et paljusid tehnoloogiakaupu enam meritsi kohale ei tule. Pildil on konteinerlaevad Lianyungangis, Ida-Hiina Jiangsu provintsis. Pilt on illustreeriv. Foto: IMAGO/CFOTO/Scanpix

Näiteks on Austraalia rahvusvahelise energiaagentuuri (International Energy Agency ehk IEA) liikmena kohustatud hoidma 90 päeva jagu rafineeritud kütuse varusid. Tegelikult ei ole Austraalia aga kunagi seda nõuet täitnud.

Kui tarneahelad katkevad, on hinnanguliselt kütust saadaval ainult mõneks päevaks või nädalaks. Kütuse puudumine mõjutaks esmajärjekorras maanteevedusid, mille tõttu kannataksid kõigi supermarketite varud, katkeks lennuliiklus ning enamik jaemüügi ja isiklikud sõidud väheneksid järsult, kuna kütust tuleks eelistatult hoida veotranspordi, hädaabiteenuste ja sisekaitse jaoks.

Seoses ravimite ja esmatarbekaupade kadumisega lettidelt ennustatakse suurriikide sõja puhkemise ajal ka tänavarahutusi mujal maailmas. Pilt on illustreeriv. Foto: Fajrul Falah / Pixabay

Lisaks impordib Austraalia 90 protsenti oma ravimitest. Hiina on oluline ravimite tarneallikas kõigile, mis tähendab, et sõja puhkemise korral oleksid need allikad üsna kättesaamatud. Ravimite nappus põhjustaks juba laialdasi sotsiaalseid ja terviseprobleeme ning tõenäoliselt tekitaks rahva seas paanikat.

Nutiseadmed ja nende komponendid on samuti suuresti imporditud, needki tulevad peamiselt Hiinast. Kuigi nende puudus ei oleks kohe otseselt eluohtlik, tooks see kaasa olulised muudatused inimeste eluviisis.

Paljudes tööstuslikes süsteemides, nagu toiduainete töötlemine ja veepuhastus, on nutiseadmed aga masinatesse integreeritud, mistõttu nende varustuse katkestused võivad hakata edaspidi põhjustama majanduslikku kahju ja häirima olulisi teenuseid.

Esimese 90 päeva kriisiplaan

Kriisideks valmistumine võiks alata riiklikust «esimese 90 päeva» plaanist, mis luuakse koostöös tööstuspartneritega, soovitab Stoltz.

Kui praegu vaevleme võikriisis, siis suurriikide konflikti ajal võivad paljud senised tarneahelad katkeda ja kasutama tuleb hakata muudegi oluliste tarbekaupade riiklikult kogutud varusid. Foto: Margus Ansu

Selle eesmärk oleks riigi ellujäämine sõja esimese 90 päeva jooksul, kuni rahvusvahelised tarneahelad uues olukorras taastuma hakkavad. Plaani keskmes peaks olema kütuse, ravimite ja nutiseadmete varude suurendamine ning tootmisvõimekuse parandamine, et riik suudaks konfliktiperioodi edukalt üle elada.

Lisaks tuleb Austraalial vähendada sõltuvust Hiinast, kuna on üsna suur tõenäosus, et mereteed oleksid sõja korral blokeeritud. Allikate mitmekesistamine muudaks kriitilised tarneahelad vastupidavamaks nii sõja alguses kui ka hiljem.

Miks on valmisolekust rääkimine nii oluline

Tööstuse ja ettevõtete kaasamine kriisideks valmistumisel on riigi jaoks väga kriitiline. Sellise dialoogi puudumine tekitab asjatut teadmatust ja võib ohustada riigi julgeolekut.

Lisaks on tähtis mitte lasta hirmul Hiina reageerimise ees takistada selle kriitilise arutelu pidamist juba praegu. Hiina ise on samamoodi aastate jooksul tugevalt panustanud oma majanduse kindlustamisse ja toonud põhikaupade tootmise kodumaale. Teisedki riigid võiksid välja öelda, et see on praktiline ja mõistlik.

Kokkuvõtteks näitaks «esimese 90 päeva» poliitika, et riik võtab võimalikku ohtu tõsiselt, olles valmis edasi kestma ka siis, kui konflikt peaks puhkema.

Allikas: The Conversation