:format(webp)/nginx/o/2024/09/13/16354506t1h3ab2.jpg)
Tehnoloogiamiljardär Elon Musk liigub praegu kindlal sammul triljonäriks saamise suunas. See tekitab küsimusi, kas majandussüsteemid toimivad ikka õiglaselt, kirjutab Austraalia rahvusliku ülikooli professor Richard Denniss The Conversationis. Tehnoloogiafirmad on saanud nii tulusaks, et tohutu rikkus koguneb nende omanike kätte.
Äriuuringute agentuuri Informa Connect värske aruanne näitab, et Musk võib jätkuva varanduse kogunemise juures saada maailma esimeseks triljonäriks juba kolme aasta pärast. Praegu hinnatakse tema vara väärtuseks umbes 175 miljardit eurot (195 miljardit USA dollarit), kuid kui tema varandus jätkab kasvamist 110% aastas, ulatub see 2027. aastaks just ühe triljoni euroni.
Muskile võivad järgneda triljonäridena tõenäoliselt India kaevandusmagnaat Gautam Adani, Nvidia tegevjuht Jensen Huang ja Indoneesia kaevandusärimees Prajogo Pangestu, kes peaksid kõik jõudma triljonini 2028. aastaks.
Samal ajal kui miljardärid oma varandusi kasvatavad, on maailmas ligi miljard inimest, kelle kodud pole veel elektrivõrguga ühendatud. See tõstatab küsimuse, kuidas on võimalik, et üksikisikud koguvad selliseid varandusi, samas kui paljud elavad endiselt täielikus vaesuses?
Võrreldes miljoniga, mis on tuhat tuhat, on triljon veelgi raskemini hoomatav.
Kui omada triljon dollarit ja paigutada see panka 4% intressiga, teeniks aastas 40 miljardit dollarit (umbes 36 miljardit eurot) ainult intressidelt.
Sellise summaga on keeruline sammu pidada, mis tekitab küsimusi, kuidas demokraatiad ja majandused toimiksid, kui valitsused lubavad triljonäridel tekkida.
Kui Prantsusmaa kuningas Louis XIV ehitas Versailles´ palee, kulus selleks tänapäeva rahasse ümberarvestatult 180–270 miljardit eurot. See oli tema arvates vajalik, kuid tavaliste surelike jaoks on selliste summade ja ka triljoni omamist siiski väga keeruline õigustada.
Väike osa inimkonnast kontrollib praegu suuremat osa ressurssidest, mis peaks lõpuks kasu tooma kogu ühiskonnale. See teooria, mida sageli nimetatakse tilgutamisteooriaks, on aga tõest kaugel.
Näiteks Austraalia rikkama 200 inimese varandus on viimase 20 aasta jooksul kasvanud 40,6 miljardilt 625 miljardile Austraalia dollarile, kuid tavaliste austraallaste palgad ei ole selle aja jooksul märkimisväärselt tõusnud.
Turumajandus põhineb stiimulitel. Adam Smithi majandusteooria kohaselt on õiglane, et innovaatilised leiutajad saavad oma uute tehnoloogiate eest väärilist tasu. Kuid vabal turul peaks konkurents need kasumid aja jooksul ära sööma.
Probleem on selles, et tänapäeval mõned turud ei tööta nii vabalt. Suurimad varandused kuuluvad neile, kes kontrollivad piiratud loodusvarasid või tehnoloogiaid, mis on patentidega kaitstud.
Endine Kreeka rahandusminister Yannis Varoufakis kirjeldab oma raamatus praegust maailma kui tehnofeodalismi.
/nginx/o/2024/09/13/16354498t1h7359.jpg)
Siin saavad suured tehnoloogiaplatvormid töölistelt, tarbijatelt ja tootjatelt andmeid, mida nad kasutavad, et veelgi suuremaid kasumeid teenida. Samuti puuduvad füüsilised piirangud, kui suurteks need platvormid võivad aja jooksul kasvada.
Kui USA lagundas J.D. Rockefelleri naftaimpeeriumi 20. sajandi alguses, muutus naftatööstus tervikuna tugevamaks. Tarbijad ja ettevõtted said kasu, nagu ka majandus. Seega pole kasumi jagamine alati antikapitalistlik, vaid hoopis turgu arendav.
Demokraatlikud valitsused saavad maksude ja regulatsioonidega piirata suurimaid varandusi ja jagada kasu ümber, kuid selleks tuleb tegutseda. Mida rohkem miljardärid ja triljonärid nii-öelda kinnistuvad, seda suurem on oht, et nad suudavad juba ise süsteemi muuta enda huvide kaitseks, kirjutab Austraalia professor Richard Denniss, kes väljendab selles artiklis oma akadeemilist seisukohta.
/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)