Tõenäoliselt saaksime odavamalt läbi kui 50–80-eurose arvega, nagu Apple'i ning Samsungi puhul tavaliselt kombeks. Omal ajal sai telefoni mälumahtu välise SD-kaardi toel suurendada, aga nüüd tuleb lihtsalt ühel heal päeval tõdeda, et ka 128 GB on sinu digitaalse elu säilitamiseks siiski liiga vähe.
Tõsi, üksikud tootjad on teinud katsetusi moodultelefonidega, mis võimaldavad tähtsamaid juppe, nagu aku, kaamera ja tagakülg, vahetada, kuid miskipärast pole need turul suurt nõudlust veel kohanud.
Kuidas siis meile uusi telefone müüakse?
Viimastel aastatel on peamised argumendid tehisaru tugi ja kohati pastakast välja imetud disainiuuendused. Kord on telefon väga kandiline, sest nii on kõige parem. Järgmine aasta on parim taas ümaram kuju.
Kaamerad paigutatakse taha kord vertikaalis, kord diagonaalis. Et naaber ikka näeks, et tegu on just kõige uuema mudeliga. Kokkuvõttes on see samasugune veidrus nagu autotulede või esivõre disaini pidev torkimine. Mis sest, et BMW disaini oleks võinud rahulikult 10–20 aasta tagusesse aega jätta, tehakse pisiuuendusi pidevalt.
Samal ajal hoiab aga tavatarbija vaatamata kõigele oma telefonist üha kauem kinni. 2026. aastaks prognoositakse telefonivahetuse keskmise perioodi kasvu 2,5 aastalt 3 aasta peale.
Salaskeemid või aus mäng?
Mis valikud tootjatel laual on, kui majanduses jõuavad kätte kehvemad ajad ja üha kallimad telefonid lettidelt niisama kiiresti enam ära ei lenda?
Kas teha nagu Samsung, kes kõigest paar nädalat pärast uute volditavate telefonide turule toomist laseb hindadel pea 30 protsenti kukkuda? Või hoiad Apple'i kombel kümne küünega alghinnast kinni, mis sest, et müügitulemused on kehvemad kui loodetud?