Piipar – mis imeasi see on, mille kõik on nüüdseks unustanud?

USAs ja Kanadas leiab veel selliseid piipareid kasutuselt. Mujal maailmas on teenus enamasti juba kinni pandud: Eestis suleti näiteks 2000ndate keskel, Jaapanis 2019, Venemaal 2021. Foto: MohammedLombardia / Wikimedia Commons

Aastatuhande vahetusel tegi kiire hääbumise sidevahend pager, mis sai Eestis sai ilusa kodumaise nime piipar. Seoses rühmituse Hezbollah käes Liibanonis plahvatanud seadmetega on tõusnud see vana tehnoloogiline lahendus jälle tähelepanu alla, kuid nooremad inimesed ei tea sellest midagi, vanemad veel ähmaselt mäletavad. Mis see on ja miks enam peaaegu mitte keegi seda ei kasuta?

Piipar on oma olemuselt nagu väike raadiovastuvõtja, kuid ühe kindla eesmärgiga. See võtab vastu vaid sellele seadmele saadetud numbrilisi või tekstilisi lühiteateid. Piiparivõrgustik on tegelikult nagu tavaline raadiojaam, mis vastuvõtjatele kauge maa taha signaale edastab, kõik taskuseadmed aga kuulatavad, kas just neile on teateid. Kuna seade võtab vaid vastu, siis ei saa selle asukohta kindlaks määrata, niisamuti nagu me ei tea, kus tavalise raadio kuulaja asub.

Just sellepärast pidas ka terrorirühmitus Hezbollah seda sidepidamisviisi kõige turvalisemaks helistamise ja üle mobiilivõrgu saadetavate teadete kõrval.

Esimene piipar tuli kasutusse juba 75 aastat tagasi

Tundub uskumatu, aga see tehnoloogia on juba päris vana. 1949. aastal patenteeris esimese telefoni piiparisüsteemi Kanada insener Alfred J. Gross. Esimene rakendus sellele tuli juba aasta hiljem, kui 1950. aastal käivitati teenus New Yorgi piirkonna arstidele.

Arstid maksid selle teenuse eest 12 USA dollarit kuus ja kandsid kaasas 200-grammist seadet, mis võttis vastu telefonisõnumeid 40 kilomeetri raadiuses ühest saatjatornist. Süsteemi tootis Reevesound Company ja seda haldas Telanswerphone.

1960. aastal ühendas John Francis Mitchell Motorola raadiosaatja ja autoraadio tehnoloogia elemendid, et luua esimene transistoridel piipar ning sellest ajast alates on seda kasutanud hädaabipersonal kuni muude nutikamate sidevahendite tulekuni.

1962. aastal esitles juba USA telefonimonopol Bell System Seattle'i maailmanäitusel oma uut tehnoloogilist revolutsiooni – Bellboy raadiokutsungisüsteemi igaühele. See oli juba esimene nn isikuotsingu kommertssüsteem. Bellboy oli ka ülipisike, mahtudes kasutaja taskusse.

Selline näeb välja 1970ndatel väga populaarseks saanud Motorola vööklambriga piipar. Bellboy II suurim eelis oli väiksus ja töökindlus ning leviala, mis ulatus kümnete kilomeetrite kaugusele. Foto: Eosrei / Wikimedia Commons

1990. aastatel jõudsid aga need väikesed taskuseadmed massidesse, sest olid odavamad, väiksemad ja töökindlamad alternatiivid mobiiltelefonidele. Väga popp oli käia väljas, piipar vööl ja lasta sel piiksuda. Kui keegi tahtis sind kätte saada ja sa olid väljas, sai kalli mobiilikõne asemel helistada tagasi lähimalt lauatelefonilt või taksofonidest, mis on mõlemad samuti praeguseks hääbunud. 

Jaapanis suleti piipariteenus 2019. aastal, aga USAs ja Kanadas saab seda edasi tellida siiamaani ligi 15 euro eest kuus, kahepoolne peilerside pandi kinni paar aastat tagasi. See on kohati endiselt kasutusel ka päästjatel ja arstidel, et olla varulahenduseks juhul, kui mobiilivõrk ei tööta.

Kaugotsing Eesti auklikus mobiilivõrgus

Eestis saavutas piipariteenus samuti massilise populaarsuse 1990ndatel, kui mobiililevi oli auklik ja kogu maad veel ei katnud. Siin olid selle operaatoriteks Baltcom Eesti ja Eesti Kaugotsing. Vaid mõne saatjaga sai katta kogu Eesti, samal ajal kui mobiilivõrgud levisid alguses vaid suuremates linnades ja põhimaanteedel.

2001. aastal pani Baltcom pillid kotti ja ettevõtte allesjäänud ligi 500 klienti sai endale endine konkurent Eesti Kaugotsing, kes pidi teise võrgu seadmed oma võrgu jaoks ümber seadistama.

Eesti Kaugotsingu OÜ jätkas aga peilerteenust, mida kasutati rohkem turvateenuste jaoks, kuid kadus samuti vaikselt kahetuhandendate alguses. 2005. aastal ühineski ettevõte emafirmaga Skorpioni Julgestusteenistuse AS ja avalik piipariside muutus mittevajalikuks, kuna mobiiltelefonide levik sai laialdaseks.

Mida piipariga teha saab?

Piipareid on mitut sorti. Kõige odavam ja lihtsam kuvab lihtsalt numbrit. See tähendab, et kui vastuvõtja näeb ekraanil mobiilinumbrit, siis selle omanik soovib piipariomanikuga ühendust võtta ja tuleb tagasi helistada.

Tüüpiline Motorola piipar, mida kasutati selle tehnoloogia hiilgeajal. Väikesele ekraanile sai saata lühikese teksti koos saatja telefoninumbriga. Foto: Thiemo Schuff / Wikimedia Commons

Kallimatel olid juba tekstirežiimid ja nendega sai edastada lühiteateid, see oli nagu ühepoolne SMS. Just neile progressiivsematele aparaatidele tekkis piiparite kõrgajal 90ndate teises pooles uusi moodsaid infoteenuseid: said endale tellida reaalajas börsiinfot, olulisi uudiseid ja teateid. Hiljem eksisteerisid ka kahepoolsed seadmed, millega sai tekstiteateid tagasi saata.

Kuidas piipar töötab?

Piipari tehniline lahendus on üsna lihtne. Kui keegi tahab sinna sõnumi saata, toimub see tavaliselt kas telefoniga (kunagi olid keskjaamad, kuhu sai inimesest operaatorile jätta oma teate ja piipari numbri) või spetsiaalse arvutisüsteemi kaudu, hiljem ka internetist. Saatja number või sõnum edastatakse saatjale teenusepakkuja süsteemi kaudu üle õhu.

Raadiosignaali edastamine käib teenusepakkuja raadiosaatja kaudu, mis toimub üsna samamoodi, nagu edastatakse raadio- ja telesaateid piiparivõrku. Signaal läheb laiali läbi antennide ja tugijaamade üle kogu leviala.

Piipar kuulab pidevalt ettenähtud sagedust, kuhu edastatakse kõik teated. Kui seade tuvastab signaali, mis sisaldab selle unikaalset tunnuskoodi (ID või aadress), võtab piipar signaali vastu. Taskuseade seejärel kas kuvab saadetud sõnumi ekraanil või annab lihtsalt vaid helisignaali ja paneb signaaltule vilkuma, teavitades kasutajat, et talle on saabunud sõnum.