Need ei ole tavalised galaktikad. Smithsonian Institutioni astrofüüsik Fabio Pacucci selgitas essees The Conversationile, et need kompaktsed punased struktuurid, mis on vaid umbes kaks protsenti Linnutee suurusest, on astronoomide jaoks suur mõistatus. Nimelt ei suudeta määrata, mis need täpselt on, sest nende vaatlemine erinevate meetoditega annab iga kord erineva tulemuse.
Veelgi müstilisem on see, et «väikesed punased täpid» olid nähtavad vaid umbes ühe miljardi aasta jooksul, 600 kuni 800 miljonit aastat pärast Suurt Pauku. Praegu neid ei leidu ja nende olemuse mõistmine on võtmetähtsusega, et selgitada välja, kuidas nad sobituvad universumi evolutsiooni.
Müstiline sisemus
«Väikeste punaste täppide» kohta on kaks peamist hüpoteesi.
Esimese hüpoteesi järgi on need uskumatult tihedad galaktikad, mis võivad sisaldada kuni 100 miljardit tähte – sama palju kui Linnuteel, kuid vaid murdosa selle suurusest.
Et see perspektiivi panna, võrdleb Pacucci seda Hiina rahvastiku paigutamisega ühte hiiglaslikku ruumi. Ta selgitab, et need objektid võivad olla kõige tihedamad tähekeskkonnad kogu universumis, kuigi pole selge, kas see oleks füüsiliselt üldse võimalik.
Teine hüpotees väidab, et sellist äärmuslikku tihedust seletab supermassiivne must auk täppide keskmes. Siiski näitavad vaatlused, et need mustad augud peaksid olema «ülemassiivsed» – suuremad kui galaktika skaala seda lubaks, mõnel juhul peaaegu sama rasked kui kogu ümbritsev galaktika.
Kahe näoga nähtused
Üks «väikeste punaste täppide» kõige mõistatuslikumaid omadusi on, et need näivad erinevat laadi objektidena, sõltuvalt sellest, kuidas neid uurida, selgitab Pacucci.