Astronoomid avastasid universumis “väikesed punased täpikesed” – loe, millega on tegu

NASA James Webbi kosmoseteleskoobiga (JWST) on avastatud kosmiline mõistatus, mis raputab meie arusaama varasest universumist. See leid, mida nimetatakse väikesteks punasteks täppideks, sunnib teadlasi uuesti läbi vaatama oma kauaaegsed teooriad galaktikate moodustumise kohta. Foto: NASA

Astronoomid on sel aastal teinud James Webbi kosmoseteleskoobiga ühe kõige tähelepanuväärsema ja intrigeerivama avastuse. Nad avastasid sadu galaktikaid, mida hakati nimetama «väikesteks punasteks täppideks», ja need asuvad vaadeldava universumi ühes kõige iidsemas piirkonnas.

Need ei ole tavalised galaktikad. Smithsonian Institutioni astrofüüsik Fabio Pacucci selgitas essees The Conversationile, et need kompaktsed punased struktuurid, mis on vaid umbes kaks protsenti Linnutee suurusest, on astronoomide jaoks suur mõistatus. Nimelt ei suudeta määrata, mis need täpselt on, sest nende vaatlemine erinevate meetoditega annab iga kord erineva tulemuse.

Veelgi müstilisem on see, et «väikesed punased täpid» olid nähtavad vaid umbes ühe miljardi aasta jooksul, 600 kuni 800 miljonit aastat pärast Suurt Pauku. Praegu neid ei leidu ja nende olemuse mõistmine on võtmetähtsusega, et selgitada välja, kuidas nad sobituvad universumi evolutsiooni.

Müstiline sisemus

«Väikeste punaste täppide» kohta on kaks peamist hüpoteesi.

Esimese hüpoteesi järgi on need uskumatult tihedad galaktikad, mis võivad sisaldada kuni 100 miljardit tähte – sama palju kui Linnuteel, kuid vaid murdosa selle suurusest.

Et see perspektiivi panna, võrdleb Pacucci seda Hiina rahvastiku paigutamisega ühte hiiglaslikku ruumi. Ta selgitab, et need objektid võivad olla kõige tihedamad tähekeskkonnad kogu universumis, kuigi pole selge, kas see oleks füüsiliselt üldse võimalik.

Teine hüpotees väidab, et sellist äärmuslikku tihedust seletab supermassiivne must auk täppide keskmes. Siiski näitavad vaatlused, et need mustad augud peaksid olema «ülemassiivsed» – suuremad kui galaktika skaala seda lubaks, mõnel juhul peaaegu sama rasked kui kogu ümbritsev galaktika.

Kahe näoga nähtused

Üks «väikeste punaste täppide» kõige mõistatuslikumaid omadusi on, et need näivad erinevat laadi objektidena, sõltuvalt sellest, kuidas neid uurida, selgitab Pacucci.

Supermassiivsete mustade aukude olemasolule viitavad kindlad emissioonijooned valguse spektrites ning neid uurides tunduvad kompaktsed galaktikad olevat selgelt seotud mustade aukudega või lausa nende poolt tekitatud. Kui aga «väikestes punastes täppides» on tõesti supermassiivsed mustad augud, peaksid need kiirgama ka röntgenkiiri. Hiljutised uuringud on aga näidanud, et need galaktikad ei ilmuta mingeid röntgenkiirte märke, mis toetab hoopis hüpoteesi, et tegemist on üksnes tähtedest koosnevate galaktikatega.

Pacucci spekuleerib, et materjali äärmine tihedus võib mustade aukude röntgenkiirgust blokeerida või võivad need kiirgused tekkida teistes spektrites, kui tavaliselt eeldatakse.

Mõlemal juhul on sellel intrigeerivad tagajärjed. Me võime silmitsi olla enneolematult tihedate tähteküllaste galaktikatega või hoopis tõenditega, et «ülemassiivsed» mustad augud olid esimesed, mis universumis tekkisid.

Allikas: Futurism