SEGAJAD EI SEGA ⟩ USA plaanib militaarsidet ja rakette juhtida ülikiirete kosmoselaseritega

USA armee arenduskeskus DARPA plaanib häirekindlat sidevõrku, kus laserite abiga saavutatakse pöörased sidekiirused. Foto: Darpa

USA kosmosearendusagentuur SDA arendab jõudsalt edasi oma Link 16 nimelist uut tüüpi sidevõrku, mis tugineb laserkommunikatsioonil. Satelliitide süsteem, mis on omavahel ja Maaga ühendatud laserite võrgustikuga, peaks olema häirekindel ja elektroonilise sõja relvadest mõjutamata. Ka rakette saab sellega kindlalt kohale juhtida ja avastada, kui kõik muud sidekanalid on maha surutud.

Uus lasersidevõrk luuakse satelliitide abil selleks, et tuleviku konfliktides oleks tagatud segamatu ühendus ja navigatsioon.

See NATO standarditele tuginev taktikaline andmesidesüsteem võib reaalajas vahetada lahinguväljal kiirelt ja häidevabalt andmeid USA ja tema liitlaste vahel. SDA eesmärk on edastada Link 16 andmeid otse kosmosest, kasutades madalal orbiidil asuvaid satelliite ning ühendades need laserkiirtega.

Kosmosepõhise ühendusvõrgustiku Link 16 võimekuse katsetamiseks proovis SDA York Space Systemsi satelliite. Esimene sidekatsetus toimus 2023. aasta novembris, kui kasutati kolme York T0 transpordikihi satelliiti ja vastuvõtjaid, mis olid ühendatud maapealsete raadiojaamade kaudu.

Katse toimus koostöös nn Five Eyes riikide — Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa, Ühendkuningriigi ja USAga. L-sagedusala seadmed saadi täpse sünkroniseerimisega tööle ning edastati edukalt esimesi taktikalisi sõnumeid.

Senine raadio teel militaar-kosmoseside kiirus 1 Mbit/s pole teab mis suur, kuid laseritega saaks kiirusega kuni 100 Gbit/s edastada lisaks erinevatele taktikalistele sõnumitele ka mahukamaid materjale, näiteks otseajas videot ja kõrge eraldusvõimega lahinguvälja pilte, miks mitte ka ruumilist 3D pilti.

Link 16 katsetustes osalevad ka kaitsetööstusettevõtte Lockheed Martin ehitatud satelliidid, mis saadeti orbiidile 2023. aasta septembris. Praeguseks koosneb SDA algne konstellatsioon 28 satelliidist, mis hõlmavad andmetranspordi ja jälgimise kihi satelliite. T0 konfiguratsioonis suudavad need hoida Link 16 ühendust umbes 10 minutit, kuid tulevane T1 seadistus peaks lubama juba pikemat ühenduse säilitamist ja katab rohkem kui 100 satelliiti.

Laserkommunikatsioon teeb edusamme

Teine oluline läbimurre laserkommunikatsioonis on SDA testid SpaceX-i ehitatud raketijälgimise satelliitidega.

Laserside eesmärk on võimaldada satelliitidel omavahel suhelda ning edastada andmeid Maa ja sõjaväesüsteemide vahel kiiremini ja turvalisemalt kui tavaliste kommunikatsioonimeetoditega. SDA katsetustest on juba välja tulnud, et lasersideliinid püsivad katkestusteta kuni 24 tundi, taastades võimalikud katkestused vähem kui saja sekundi jooksul.

Tulevikus suudetakse seda süsteemi laiendada nii maapealsetesse kui õhusüsteemidesse, mis parandab andmete liikumist lahinguväljal.

Raketijälgimine ja tulevikuvõimalused

Lisaks kommunikatsiooni arendamisele teeb SDA katseid ka madalal orbiidil asuvate satelliitide kasutamiseks raketiohtude avastamisel. Need suudavad edukalt jälgida erinevaid raketistarte, sealhulgas lühimaarakette ja suuremaid lennukeid. Süsteem pakub lahendust raketiohtudele, mida on nähtud konfliktides Ukrainas ja hiljuti ka Iisraelis ning Gaza piirkonnas.

NASA on välja pakkunda ka madalal orbiidil lendavate pisikeste kuupsatelliitide võrgustiku, mis on ühendatud omavahel laserkiirega, et tagada ülemaailmne kiire militaarside. Foto: NASA

Proliferated Warfighter Space Architecture´i (PWSA) programmi raames plaanitakse tulevikus veelgi laiemat satelliitide võrgustikku, kus orbiidile saadetakse 128 kommunikatsioonisatelliiti ja 35 raketihoiatus-satelliiti. Esimese täieliku töövõime saavutamine on plaanitud 2025. aastaks, mil kosmosepõhised Link 16 süsteemid suudavad tagada katkematu ühenduse igas maailma nurgas. Põhimõtteliselt saab igal ajal igas kohas otsida üles vähemalt ühe, kui mitte kaks kuni neli Link 16 satelliiti, nii et nende kaudu saaks alati võrguga kindla ühenduse.

Lasersidega satelliidivõrgustike põhieelis on aga elektroonilise sõja tingimustes see, et USA ja NATO liitlased saavad üle maailma tagada sidevõrgu, mida pole teadaolevalt võimalik nii lihtsalt häirida, nagu raadiosignaalidel ühendusi. Need tagavad parema andmeside, kindlama ühenduse ja tõhusama raketiohtude jälgimise, kirjutab War Zone.