Austraalias rühitakse sihikindlalt vesinikuenergeetika suunas

Kavandatav vesinikuelektrijaam Lõuna-Austraalia Eyre'i poolsaarel võib hakata välja nägema selline. Foto: abc.net

Austraalia uus rahvuslik vesinikustrateegia seab ambitsioonika sihi muuta see riik teerajajaks kogu maailmas just madala emissiooniga tehnoloogiate vallas.

Austraalia jaoks on vesiniku tootmine eluliselt tähtis, et tagada riigi heaolu ja jätkusuutlikkus ka kasvuhoonegaaside nullemissioonile ülemineku ajal, selgub vastavaldatud suurejoonelisest strateegiast. Föderaalne kliimamuutuste ja energia minister Chris Bowen tutvustas uut rahvuslikku vesinikustrateegiat, mille eesmärk on toota rohelise vesiniku tehnoloogiat konkurentsivõimelise hinnaga ning suunata investeeringuid ja väljendada Austraalia julgeid püüdlusi maailmaturul.

Dokument on uuendus 2019. aastal toonase Austraalia peateadlase (Chief Scientist) Alan Finkeli juhitud esimesest rahvuslikust vesinikustrateegiast. Toimus ka paneel, mis nõustas valitsust strateegia koostamisel (kuigi lõplikud otsused tegi siiski valitsus).

Uus vesinikustrateegia parandab eelmist versiooni ja reageerib muutuvale olukorrale, kuid palju jääb siiski ebaselgeks. Näiteks pole selge, kuidas strateegia haakub olemasoleva poliitikaga ja kas maksumaksja raha suunatakse projektidesse, mis võivad läbi kukkuda.

Mis on vesinik?

Vesinik on universumi väikseim, kergem ja kõige levinum element. Tavaliselt leidub seda gaasilisena või seotuna teiste elementidega. Vesinikku kasutatakse näiteks väetiste, lõhkeainete ja plastide tootmiseks. Tulevikus võib sellest saada ka nullheitega fossiilkütuste asendaja tööstustes nagu terasetootmine ja keemiatööstus.

Vesinikku on võimalik ka salvestada, mistõttu võiks seda tulevikus kasutada omamaise elektrivarustuse kindlustamiseks või vedelal kujul eksportimiseks riikidesse, kus taastuvenergia tootmine on raskendatud.

Praegu toodab Austraalia vesinikku väga väikestes kogustes, kasutades maagaasi, mis mõistagi tekitab kasvuhoonegaase. Siiski on sel riigil head eeldused toota rohelist ehk nullheitega vesinikku taastuvenergia abil, millega lagundataks vett elektrolüüsil.

Suure rohelise vesinikutööstuse loomine ei ole aga lihtne ülesanne. Täna tutvustatud strateegia, mille on välja töötanud föderaalvalitsus koostöös osariikidega, püüab sellele väljakutsele lahendust leida.

Uute eesmärkide poole püüdlemine

Rohelise vesiniku tootmiskulud on praegu kõrgemad kui enamik ostjaid on valmis maksma. Strateegia eesmärk on sellest probleemist üle saada, suurendades tootmismahtusid.

Seadistatud tootmiseesmärgid on 500 000 tonni rohelist vesinikku aastas aastaks 2030 ja 15 miljonit tonni aastaks 2050. Samuti on seatud ambitsioonikamad «pikaajalisemad eesmärgid», mille kohaselt oleks tootmine 1,5 miljonit tonni 2030. aastaks ja 30 miljonit tonni 2050. aastaks. Selle saavutamine eeldab uute ostjate leidmist Austraalias toodetud vesinikule.

Uus strateegia loobub 2020. aastal toonase valitsuse seatud eesmärgist toota vesinikku alla 2 dollari kilogrammi kohta. See eesmärk ei arvesta vesiniku transportimise ja ladustamise kõrgete kuludega ega vajadusega uue tehnoloogia järele, mis vesinikku kasutab.

Tootmis- ja hinnasihid võivad olla tõhusad, kui need on realistlikud. Kas need sihid saavutatakse, sõltub valitsuse poliitikavalikutest.

Prioriteetide seadmine

Strateegia määratleb kolm tööstust – raua, alumiiniumi ja ammoniaagi –, kus vesinikul on suurim potentsiaal uute eksporditööstuste loomiseks. Samuti toob see esile kolm valdkonda, kus vesinikul on lootust vähendada emissioone: lennundus ja meretransport, elektri salvestamine ja kaubaveokid.

Need prioriteedid näitavad, et valitsused saavad aru vesiniku tehnilistest ja majanduslikest piirangutest. Näiteks on sõiduautode sektoris vesinik selle strateegia kohaselt kaotanud elektriautodele. Samuti on vesiniku kasutamine kodudes maagaasi asendajana palju kallim kui lihtsalt elektrile üleminek.

Pole siiski selge, kuidas uued prioriteedid valitsuse otsuseid suunavad. Näiteks, kas prioriteetsed sektorid saavad eelisõiguse rahastusele või infrastruktuurile? Ja kas valitsused lõpetavad vesinikuprojektide rahastamise, kui need osutuvad konkurentsivõimetuks?

Ilma selgete juhisteta võib investoritel olla raske otsustada, kuhu oma raha paigutada.

Ekspordi nüansirikas vaade

2019. aasta strateegia keskendus peamiselt vedela vesiniku eksportimisele Jaapanisse ja Lõuna-Koreasse. Nüüd on aga peamised ostjad Euroopas. Tegelikult teatas Bowen, et Austraalia ja Saksamaa töötavad välja 660 miljoni Austraalia dollari (400 miljoni euro) suurust lepingut, mida rahastavad võrdselt mõlemad riigid ja mis tagab Austraalia rohelisele vesinikule Euroopa ostjad.

Oluline on siiski märkida, et vesiniku transportimine on väga keeruline ja kulukas. Paljude arvates peaks Austraalia keskenduma pigem vesiniku kasutamisele rauamaagist rohelise raua tootmiseks.

Uus strateegia käsitleb ekspordi küsimust delikaatselt. See toob esile prioriteetsed sektorid ja püüab arendada neid uusi tööstusi Austraalias. Samas ei välista see ka vedela vesiniku eksporti.

Kogukondade kaasamine

2019. aasta strateegia rõhutas vajadust kogukondade heakskiidu järele vesinikutehnoloogiatele, eriti seoses ohutusega. Välismaised kogemused näitavad, et kogukonnad kardavad plahvatus- ja tuleohtu, mis on seotud selle lenduva gaasiga.

Ohutus on ka uues strateegias oluline teema. Samas rõhutatakse seekord ka kogukonna kasu, näiteks töökohti ja mitmekesisemaid piirkondlikke majandusi. Eraldi rõhutatakse põlisrahvaste kaasamise vajadust ja veeressursside kasutamise mõju hindamist.

Vanker hobuse ees?

See strateegia on seotud kahe meetmega, mille Anthony Albanese valitsus hiljuti välja kuulutas: 2 miljardi dollari suurune Hydrogen Headstart'i toetuste programm ja maksusoodustused vesinikutootjatele.

Soodustused kehtivad ainult kümneks aastaks ja pole tagatud, et need aitavad just prioriteetseid sektoreid. Oleks kahetsusväärne, kui need toetused läheksid tootjatele, kes arendavad vesinikutehnoloogiaid, mis kunagi tööle ei hakka.

Laialdasemalt pole selge, kas need meetmed on kalibreeritud strateegia tootmis- ja ekspordieesmärkide saavutamiseks. Samuti jääb ebaselgeks, kas valitsused lõpetaksid toetuse tehnoloogiatele, mis osutuvad vähem paljulubavateks, kui esialgu arvati.

Kuhu edasi?

Vesinikustrateegia vaadatakse uuesti üle 2029. aastal. Selle edukust saab mõõta järgmiste arengute järgi:

-suured vesinikuprojektid, mis on rahastuse saanud ja ehituses;

-vesinikutarnijad, kes sõlmivad mitmeaastaseid lepinguid kasutajatega, sealhulgas eksport;

-vesiniku salvestusrajatiste ja tuule- ning päikeseparkide rajamine, et toota vesiniku jaoks vajalikku elektrit;

-sisemaiste raskete tööstuste kohustused ja ajakavad fossiilkütuste asendamiseks vesinikuga.

Allikas: Techxplore