/nginx/o/2024/09/29/16386733t1h6741.jpg)
29. augustil osales India kaitseminister S3 Arighat allveelaeva kasutussevõtu tseremoonial, mis on riigi teine kodumaine tuumajõul töötav allveelaev. See sündmus tähistab Indiaga seoses olulist sammu, et luua tuumaheidutus õhus, maal ja merel põhineva mitmekesise tuumavõimekusega. USA ja tema liitlased otsivad üha tihedamat koostööd India mereväega, kuna mõlemad pooled tunnevad muret Hiina kasvava mõju üle piirkonnas
Lõppeesmärk on tagada pidev, ööpäevaringne merel põhinev tuumaheidutus – eelkõige Hiina vastu.
Arighat, mille nimi tähendab vaenlase hävitajat, põhineb varasemal Arihant-klassi allveelaeval ning on osa India mereväe laiemast programmist, mille eesmärk on ehitada tuumarelvadega varustatud ballistiliste rakettidega allveelaevaüksus.
Ballistiliste rakettidega allveelaevad (SSBN-d) ei ole mõeldud vaenlase laevade jälitamiseks, vaid pigem peidavad end sügaval vee all, olles valmis välja laskma tuumalõhkepeadega ballistilisi rakette, kui nad saavad riigi juhtkonnalt signaali. Kuna sellised allveelaevad saavad tänu tuumareaktorile viibida vee all nädalaid või kuid (näiteks Arihant kuni 50 päeva), on nad suhteliselt kaitstud ootamatute rünnakute eest.
India uus «tasku-SBN» («pocket boomer») Arighat kaalub 6000 tonni, olles tunduvalt väiksem kui teiste riikide ballistiliste rakettidega allveelaevad. Samuti on selle rakettide tegevusulatus palju lühem, peegeldades ülesandeid, mis seotud tehnoloogia arendamise ja skaleerimisega. Kuigi Arighat lasti vette juba 2017. aastal, algasid meretestid alles 2022. aastal ja ametlik kasutuselevõtt hilines plaanituga võrreldes kolm aastat.
Arighat on varustatud sama 83-megavatise survestatud veereaktoriga nagu Arihant ja kannab nelja K-4 keskmaaraketti. Neid rakette saab vahetada 12 lühema tegevusulatusega K-15 raketi vastu. Kuigi Arighat jagab Arihantiga sarnast konfiguratsiooni, sisaldab see täiustusi, mis suurendavad töökindlust ja efektiivsust regulaarseks kasutamiseks. Uuenduste hulka kuulub ka parem akustiline summutamine, et parandada allveelaeva varjatust.
India sai tuge ka koostööst Venemaaga, sealhulgas kahe Venemaa Akula-klassi tuumaallveelaeva rentimisest ja nende ümbernimetamisest Chakraks. Kuigi Arighati välimus sarnaneb Venemaa Kilo-klassi diisel-elektriliste allveelaevadega, on selle sisemised süsteemid, nagu radarid, sonarid ja torpeedokaitsesüsteemid, pärit India kodumaistelt või Briti, Prantsuse ja Iisraeli tootjatelt.
Kuigi India täiendab oma merel põhinevat tuumaheidutust, jääb see siiski Hiina vastavatest võimetest maha. Hiinal on kuus suuremat Type-094 allveelaeva, mis on varustatud pikema tegevusulatusega JL-2 või JL-3 rakettidega. Lisaks on Hiina India peamise rivaali Pakistani liitlane ning Hiina Vaikse ookeani laevastik patrullib üha enam India ookeanis, mida täiendab Hiina baas Djiboutis, India lääneküljel.
India praegune tuumajõud merel ei ole veel täielikult küps. Vähemalt kolme ballistiliste rakettidega allveelaeva olemasolu on vajalik, et tagada ühe allveelaeva pidev viibimine merel kogu aasta vältel. Rohkem allveelaevu oleks siiski eelistatavam, et katta hooldustööde või kaotuste riski võitlustes ja suurendada massilist raketilöögi võimet.
Arighati K-15 rakettide lühike tegevusulatus (750 km) ei võimalda rünnata Hiina olulisi sihtmärke India ookeanist. Ka Pakistani rannikul asuvate sihtmärkide ründamiseks peaks allveelaev lähenema ohtlikult ranniku kaitserajatistele. Kuid K-4 keskmaaraketid, mille tegevusulatus on 2500 kilomeetrit, on praktilisemad ja suudavad ohustada Hiina olulisi sihtmärke.
India kavatseb 2024. aastal võtta kasutusele suurema ja täiustatud S4-klassi allveelaeva, mis suudab kanda kuni kaheksat keskmaaraketti ja toetab täiustatud K-5 raketti, mille tegevusulatus on kuni 5000 kilomeetrit. Lisaks on plaanis ehitada neli suuremat 15000-tonnist S5-klassi allveelaeva, mis suudaksid kanda 12–16 pikamaa K-6 raketti, millel on sõltumatult sihitavad tuumalõhkepead.
Nii India kui ka Hiina järgivad No First Strike'i ehk esimesena mitte ründamise doktriini, mis tähendab, et nende tuumajõude kasutatakse vaid vastuseks tuumarünnakule. Kui mõlemad riigid jäävad selle põhimõtte juurde, peaks tuumasõda olema välistatud.
Kuid nagu ajalugu näitab, võivad riigijuhid oma seisukohti muuta ja usaldus sõjaliste rivaalide vahel on habras. Loodetavasti suurendab India püüdlus vähendada tuumajõudude ebavõrdsust pigem tuumasõja mõeldamatust, mitte vastupidist.
Allikas: Popular Mechanics
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)