Loe, mida kujutab endast USA presidendi tuumanupp ja kes hoiab tuumarünnaku koode

Tuumapommi väljasaatmine ei saa toimuda kellegi ainuisikulise otsusega, kuid seda saab algatada USA president oma alati kaasas oleva kohvriga. Foto: WikiImages/Pixabay

Igal pool, kuhu Ameerika Ühendriikide president läheb, saadab teda abiline, kes kannab kaasas kohvrit, mida tuntakse «tuumajalgpallina» (nuclear football). Erinevalt tavalisest spordikotist on sellel kohvril maailma saatuse määramise võime.

Nn tuumakohver on Eestiski olnud, kui USA asepresident Mike Pence külastas Tallinna seitse aastat tagasi. Tema saatjaskonnas võis märgata pikka meest õhuväe vormis, kes kandis kohvrit. See kohver ei olnud aga suvaline – tegemist oli presidendi ja asepresidendi lahutamatu kaaslasega väljaspool Valget Maja, millega saab anda käsu tuumalöögi andmiseks, kirjutab Iflscience.

«Tuumajalgpall» pärineb külma sõja ajast, kui president John F. Kennedy püüdis tuumahüsteeria taustal luua usaldusväärse ja turvalise süsteemi, mis võimaldaks oluliste korralduste edastamist kriitilisel hetkel.

Seda tuntakse ka kui Presidential Emergency Sachet'it (Presidendi hädaolukorra kohver), kuid tegelikult on see must portfell, mis sisaldab mitmeid asju, mida on vaja tuumalöögi algatamiseks.

President Joe Biden astumas helikopterisse. Temaga on kaasas USA mereväeohvitser, kelle näpus olev komps pole muud kui nn tuumajalgpall ehk tuumakohver. Foto: Ting Shen / CNP / Scanpix

Üks nendest esemetest on plastikkaart, mida kutsutakse «biskviidiks» (biscuit) ja sellele on trükitud nn kuldsed koodid, mida president peab tuumalöögi käsu andmisel kasutama. Need koodid ei ole siiski needsamad, mis tegelikult rakettide käivitamiseks vajalikud on.

Ainult president nupule ei vajuta

Ameerika Ühendriikides on president ainuke isik, kellel on õigus tuumarelva kasutamiseks käsku anda. See aga ei tähenda, et tal oleks otsene juurdepääs «tuumanupule».

Kui president soovib tuumarelva kasutada, peab ta esmalt korraldama kohtumise juhtivate sõjaväe- ja tsiviilnõunikega, kes veenduvad, et presidendi käsk on kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõigusega.

Kui kõik tingimused on täidetud, avab president nn «tuumajalgpalli».

Selle sees on «Must raamat», mis sisaldab erinevaid löögivõimalusi, millest üks välja valitakse ja edastatakse Pentagoni sõjaruumi (War Room) kaudu asjaosalistele. Alles siis tulevad mängu kuldsed koodid.

Selleks, et kindlustada, et käsk pärineb tõepoolest presidendilt, annab sõjatoa kõrge ohvitser nn väljakutse koodi, mis koosneb foneetilistest tähtedest, näiteks «Papa-Tango». President peab oma isiku kinnitamiseks ja korralduse autentimiseks vastama, kasutades biskviidilt leitud kuldkoodi.

Kui see on tehtud, lähebki operatsioon käima.

Tuumameeskonnad saavad käsud

War Room koostab siis käivituskorralduse, kodeeritud sõnumi, mis saadetakse kas allveelaevadel või maismaal asuvatele tuumarelva käivitamise meeskondadele sõltuvalt sellest, millist tüüpi tuumarelva on otsustatud kasutada.

See korraldus sisaldab edasisi koode, mida tuntakse kui suletud autentimissüsteemi (sealed-authentication system ehk SAS) koode, samuti kombinatsioone, mis on vajalikud lukustatud seifide avamiseks käivitamise meeskondade asukohtades.

Seifidest leiavad meeskonnad täiendavad SAS-koodid, mis peavad vastama käivituskorralduses toodud koodidele. Seega on enne tuumarelva kasutamist mõnda aega vaja tegeleda erinevate autentimiste ja koodidega.

Sõnum sisaldab ka üksikasju valitud sõjaplaani ja sihtmärkide kohta. Rakettide tegelikke käivitamiskoode võib leida kas sealtsamast seifist või on need kaasatud juba käivituskorraldusse, sõltuvalt relvatüübist ja relvade asukohast.

Kahe isiku reegel väldib niisama tuumasõja vallandumist

Tänu nn kahe isiku reeglile (two-person rule) on aga võimatu, et ükski ohvitser või keegi teine operatsiooni ahelas saaks iseseisvalt tuumaraketi käivitada.

Selleks peavad kaks relvaoperaatorit kinnitama koodid ja samal ajal keerama võtmeid juhtpaneelil, enne kui rakett vabastatakse.

Kui raketid on õhku tõusnud, ei ole võimalik neid enam tagasi kutsuda. Sellepärast ongi löögi andmiseks vaja nii palju autentimise etappe.

Lõppkokkuvõttes ei saa aga midagi juhtuda ilma presidendi loata. Seega on julgustav teada, et keegi ei hoia oma sõrme suure punase nupu peal üksi.