/nginx/o/2024/10/01/16390236t1hc34f.jpg)
1969. aastal ületas Prantsuse Concorde lennuki prototüüp Nr. 001 esimest korda helikiiruse piiri. Lennuki esmalend toimus 2. märtsil 1969 Prantsusmaal Toulouse'is. Esimesed kommertsreisijate ülehelikiirusel lennud Briti ja Prantsuse Concorde'iga toimusid 21. jaanuaril 1976, tähistades olulist tehnoloogilist läbimurret tsiviillennunduses.
Concorde oli esimene lennuk maailmas, mida juhtis täielikult arvuti. Alguses kritiseerisid keskkonnakaitse rühmitused Concorde'i müra õhkutõusmise ajal ja selle kütusekulu. Lennuki mõju rahvusvahelisele õhutranspordile piirasid suured tegevuskulud. Concorde'i opereerisid ainult British Airways ja Air France. Nende teenindus lõppes viimaste reisilendudega 24. oktoobril 2003.
Concorde lennuki loomise idee sai alguse 1950. aastate lõpus ja projektina alustati seda 1962. aastal Briti ja Prantsuse koostöös. Eesmärk oli luua ülehelikiirusel lennuk, mis oleks võimeline reisijaid kiiremini kui tavalised reisilennukid kohale viima. Concorde tegi oma esimese kahekordsel ülehelikiirusel (Mach 2) lennu 1970. aastal. Kokku ehitati 20 Concorde lennukit, millest 14 oli mõeldud kommertsteeninduseks. Lennuk oli kuulus oma elegantsuse ja tehnoloogiliste saavutuste poolest, kuid samas piirasid selle kasutust kõrged tegevuskulud.
Kokku ehitati 20 Concorde lennukit, millest 14 olid kommertsreisideks kasutatavad. Ülejäänud 6 olid testimiseks ja arendamiseks. Concorde teenis regulaarselt British Airwaysi ja Air France'i lipu all.
Concorde alustas oma kommertsreise 21. jaanuaril 1976 ja jätkas neid kuni 24. oktoobrini 2003. Lennuk teenindas peamiselt nõudlikke ärikliente, kes vajasid kiiret ja eksklusiivset transpordivõimalust.
Concorde lendas peamiselt Atlandi-ülestel liinidel, pakkudes ülikiireid lende Põhja-Ameerika ja Euroopa peamiste ärilinnade vahel.
London (Heathrow) – New York (JFK): See oli Concorde'i kõige ikoonilisem ja sagedamini kasutatud liin. Lennuaeg oli umbes 3,5 tundi, mis oli oluliselt kiirem kui tavapärase lennuki puhul (umbes 7–8 tundi). See marsruut oli BritishAirwaysi põhiteenus.
Pariis (Charles de Gaulle) – New York (JFK): Air France opereeris seda liini, pakkudes sama ülilühikst lennuaega. Ka see marsruut oli väga populaarne ärireisijate seas.
London (Heathrow) – Washington D.C. (Dulles): See oli veel üks British Airwaysi teenindatav liin, mis pakkus kiiret ühendust Euroopa ja USA pealinna vahel.
Pariis – Washington D.C.: Air France pakkus samuti lende Washingtoni, kuigi need ei olnud nii sagedased kui New Yorki liin.
Londoni ja Barbadose vahel: British Airways pakkus Concorde'iga aeg-ajalt lende ka Kariibi mere saartele, eriti luksusturistidele, kes soovisid kiiresti puhkekuurorti jõuda.
Muud erireisid: Lisaks regulaarsetele liinidele korraldasid Concorde'i operaatorid ka erireise ja ringlende, sealhulgas ringlende maailmas ning lende erilistel sündmustel, näiteks päikesevarjutuse jälgimiseks või tähistamiseks.
Concorde teenindas aktiivselt 27 aastat ning selle jooksul tehti tuhandeid lende. Kuigi täpne reiside koguarv võib varieeruda, on hinnatud, et Concorde sooritas kokku üle 50 000 lennu, mis hõlmas nii regulaarseid kommertsreise kui ka erakorralisi ja katsetuslende. Concorde lennukid lendasid üle 240 000 lennutunni, millest umbes 25% oli ülehelikiirusel lennuaeg.
2000. aastal juhtus Pariisis Charles de Gaulle'i lennuväljal tõsine õnnetus, kui Air France'i Concorde lennuk kukkus alla ja surma said kõik pardal viibinud reisijad ja meeskonna liikmed. See õnnetus oli üks peamisi põhjusi, mis kiirendas Concorde'i teeninduse lõpetamist. Kuigi lennukid naasid ajutiselt teenistusse, lõpetati kõik reisilennud lõplikult 2003. aastal, peamiselt vananemise, suurte hoolduskulude ja vähenenud nõudluse tõttu.
Kuigi Concorde on kõige kuulsam ülehelikiirusel reisilennuk, ei olnud see ainus. Nõukogude Liidus töötati välja TupolevTu-144, mis tegi oma esimese lennu 1968. aastal ja oli samuti ülehelikiirusel reisilennuk. Oa sarnasuse poolest Concorde'iga nimetati seda lennukit irooniliselt ka Konkordskiks. Tupolev Tu-144 alustas kommertsreise 1977. aastal, kuid tehnilised probleemid ja majanduslikud raskused viisid selle lühikese teenindusajani. Tu-144 lendas reisijateveoks ainult umbes aasta vältel enne seda kui see kasutusest kõrvaldati.
Tupolev Tu-144, Nõukogude Liidu vastus Concorde'ile, oli maailma esimene ülehelikiirusel reisilennuk, mis lendas esimest korda 31. detsembril 1968. Kuigi see tegi ajalugu oma varajase debüüdiga, tabas lennukit mitmeid probleeme, mis mõjutasid selle teenindust ja kasutust.
Kokku ehitati 16 Tu-144 lennukit, millest vaid 9 olid lennukõlblikud kommertsteenuseks. Lennukit peeti tehniliselt keerukaks ja sellel ilmnesid mitmed probleemid, sealhulgas puudused konstruktsioonis ja lennuohutuses.
Üks kõige traagilisemaid sündmusi Tu-144 ajaloos oli 1973. aasta juunis, kui lennuk kukkus alla Pariisi õhushow ajal. Selle õnnetuse tõttu tekkis tõsine mure lennuki ohutuse pärast, mis mõjutas oluliselt selle maine kujunemist rahvusvahelisel tasandil.
Tu-144 alustas kommertsteenust 1. novembril 1977, kuid lennukit kasutati ainult siselendudeks Moskva ja Almatõ vahel ning seda väga lühikest aega. Teenus piirdus kaubaveoga 1975–1977 ja reisijateveoga kokku ainult 55 lennuga ajavahemikus 1977–1978.
Lennukil esines korduvalt tehnilisi tõrkeid, sealhulgas vibratsiooni ja konstruktsiooniprobleeme, mis piirasid selle ohutust ja töökindlust. Viimase hoobi andis tõsine õnnetus ühe katselennu ajal 1978. aastal, mis viis kommertsreiside peatamiseni.
Pärast kommertsteenuse lõppu kasutati Tu-144 mõnda aega Nõukogude Liidus teadusuuringuteks ja kosmoseprogrammide tarbeks. 1990. aastatel tegi NASA koostöös Venemaa kosmoseagentuuriga paar testlendu, et uurida ülehelikiirusel lennukite tehnoloogiat, kuid need olid vaid piiratud katsed.
Enamik Tu-144 lennukitest on praegu muuseumites või ladudes. Üks Tu-144 lennuk on eksponeeritud Saksamaal Sinsheimi Tehnikamuuseumis, kus see on paigutatud Concorde'i kõrvale.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)