LISATUD KOERATREENERI KOMMENTAAR ⟩ Elektrilööke jagav koera jalutusrihm – kas see on ikka hea mõte?

Virtuaalne koera jalutusrihm. Foto: Heel

Kas päevad, mil koerarihm pidevalt jalgadesse takerdub, on nüüd möödas? Pole enam vaja oma koera rihma postide ja muude takistuste ümbert lahti harutada. Ettevõte nimega Heel on turule toonud toote, mida ettevõte reklaamib kui maailma esimest virtuaalset koerarihma.

Heel kasutab traadita tehnoloogiat nimega Autoprox, mis töötab omaniku käes oleva kaugjuhtimispuldi ja rihma vahel. Nii-öelda «rihma pikkust» saab ise määrata, alates 3 meetrist kuni 229 meetrini. Kui koer ületab seadistatud kauguse, annab kaelarihm hoiatussignaali, andes koerale märku, et ta on liiga kaugele läinud. Kui koer hoiatusest hoolimata jätkab, rakendub «karistus».

Karistuseks on kaks valikut: vibratsioon, mis annab koerale märku, et ta on piiri ületanud, või staatiline šokk.

Heeli sihtrühmaks on koeraomanikud, kes soovivad matkates, telkides, rattaga sõites või oma kinnistul töötades lubada oma koertel lähiümbruses vabalt ringi liikuda.

Üks kaugjuhtimispult suudab juhtida kuni kolme koera, mistõttu ei ole vaja kaasas kanda mitut pulti. Lisaks on puldil endal vibratsiooni abil töötav teavitusseade, mis annab omanikule märku, kui koerale on hoiatus edastatud.

Süsteem töötab sõltumatult ega vaja mobiilivõrku, Wi-Fit ega GPSi, mis teeb selle ideaalseks lahenduseks ka kõige kaugematel matkaradadel või metsas telkides. Heel väidab, et kui virtuaalset rihma kasutatakse neli tundi päevas, kestab aku automaatses režiimis neli päeva ja manuaalses režiimis kaheksa päeva.

Väikseim koer, keda Heeli meeskond on seda kaelarihma kasutamas näinud, oli kuuekuune väike terjer, kes kaalub tavaliselt 3,6–5,4 kg. Veel väiksematele koeratõugudele ei pruugi see kaelarihm sobida.

Allikas: New Atlas
 

Kommenteerib koeratreener

Gerlin Kostap

Koeratreener Gerlin Kostap. Foto: Erakogu

Ma pole küll seda seadet lähemalt uurinud ja enda koertel GPS seadmeid ei pea kasutama. GPS seadmed on tegelikult head ja aitavad vajadusel koera kiiresti leida. Lihtsalt kui kasutatakse «elektrilöögi» efekti, kui koer liiga kaugele läheb, siis ilmnevad ohud ja minu silmis on tegu koera väärkohtlemisega. Iga inimene, kes kasutab koera peal elektrišokki, ka kõige leebemal tasemel, ma kindlasti soovitaksin neil enne selle seadme enda kaela külge panna ja lasta sõbral teda siis korrigeerida. Sõber peab looma aga «kriteeriumid», mida rihma kandja peab täitma. Kui neid ei täideta, saab inimene elektrilöögi. Ehmatav, ebamugav ja kui sa puldi taga oleva inimese seatud kriteeriumeid ei tea, siis väga segadusse ajav samuti.

Olgem ausad, alati kui toome sisse valuaistingu, siis kahtlemata see võib mõjutada meie koera nii füüsilist kui ka vaimset tervist. See muudab teda ebakindlamaks, mõni õnnetu tegelane võib seostada valuaistingut mingi täiesti meile ebaloogilise stiimuliga/asjaga keskkonnas. Näiteks näeb koer samal ajal, kui saab elektrilöögi, ema lapsevankriga ja otsustab, et emad lapsevankriga on jube kahtlased asjad ja ohtlikud, edaspidi hakkan nende peale haukuma ja reageerima.

Minu silmis on tegu mugavustootega. Selle asemel, et kasutada pikka rihma või luua oma koerale turvalised alad jooksmiseks ja teda treenida, otsin kiiret lahendust koera heaolu arvelt. Tegelikult peab aga töötama nii koeraga usaldusliku suhte loomisega kui ka treenima teda enda juurde tulema, olgu see siis vile või mõne sõna abil.

Kahjuks ma näen seda ikka tihti, et inimese ja koera vahel ei ole väga hea ja usalduslik suhe. Ei osata isegi oma koeri mängima saada korralikult või ei teata/saada aru, mis koerale päriselt meeldib. Tegeletakse ikka suhteliselt vähe oma koertega ja nende tegelike vajadustega. Kuidas see koer peaks arvama, et ta inimene on äge ja tore koostöötamisel, et temaga toimuvad koos parimad seiklused, kui tegelikult ta jätab mu iga päev 9+ tunniks üksi koju ja õhtul äkki minimaalselt tegeleb. Siis ongi kogu muu maailm põnevam ja vabadus on nii magus, juurdekutsumine ei tööta. Seda enam, kui enamasti juurdekutsumisele järgneb kohene vabaduse ära võtmine.. Koer pannakse rihma ja minnakse koju.

Koera enda juurde kutsumine on käitumine, mida peab koera puhul terve tema elu teadlikult treenima. Ma ei näe muud võimalust, kuidas saab koeral olla tugev «siia» käsklus ka olukorras, kus näiteks koer näeb teisel pool põldu metskitse või ta nina eest jookseb mööda orav. See, et koer suudaks sellises olukorras end kontrollida, eeldab järjepidevat tööd selle koeraga.