ARVUSTUS ⟩ PlayStation 5 Pro – maailma võimsaim konsool, mis mõeldud vaid väheste jaoks

Foto: Sony / Sten Kohlmann

Kui vaadata paberile kirjutatud numbreid, on hiljuti turule jõudnud PlayStation 5 Pro vaieldamatult maailma kõige võimsam mängukonsool. Küsimus seisneb aga selles, et kas ja kellel on seda võimsust vaja?

Mängutööstus on jõudnud punkti, kus tehnoloogilise arengu hüpped on vähemalt näiliselt jäänud aina väiksemaks. Iga uue konsoolipõlvkonnaga jääb ahhetamine ja ohoo!-tamine vaiksemaks.

Sa võid ju ekraanile manada mustmiljon pikslit rohkem kui kunagi varem, ent kui inimese silm neid kõiki kokku lugeda ei suuda, on raske õigustada enda rahakoti tühjendamist.

Nii-öelda kulisside taga – või õigemini masinate sees – on olukord aga vastupidine. Pea iga mänguga pigistatakse kividest vett välja, et mängijale parimat võimalikku elamust pakkuda. Iga päev nihutatakse piire aina kaugemale. See aga tähendab, et tehnika, mis seda kõike võimaldab, jääb üsna kähku ajale jalgu.

Möödunud konsoolipõlvkond tutvustas meile Pro mudelite kontseptsiooni. Tegemist oli tavaversioonide edasiarendusega, mis pakkusid suuremat võimsust ja muid hüvesid neile, kes selle järele janunesid. Nende masinate omamine polnud ilmtingimata vajalik, kuid tervitatav võimalus. See kehtib ka PS5 Pro puhul.

Mida täpselt me kalli raha eest saame?

Alustame kõige olulisemast faktist. PlayStation 5 Pro maksab Eesti poodides 849,99 €. Selle raha eest saad endale PS5 konsooli, mis on pisut väiksem kui 2020. aastal ilmunud algne mudel, kuid natuke suurem, kui mullu aasta lõpus turule jõudnud Slim versioon. Viimasest eristavad seda kolm triipu konsooli korpusel (Slim mudelil on neid vaid üks).

Pro mudel on ilma plaadimängijata, mille saab hiljem juurde osta (kui see pole parasjagu läbimüüdud). Kui tahad konsooli vertikaalselt hoida, tuleb lisaks osta eraldi alus.

Ühesõnaga, konsooli ostuga ei pruugi väljaminekud lõppeda. Aga ilma nendeta saab ka hakkama. Näiteks seadme horisontaalseks hoiustamiseks vajalikud jalad on karbis kaasas.

Konsooli üllatavalt kena kesta sisse on peidetud parimad võimalikud koostisosad. Näiteks GPU uuenduskuur garanteerib umbes 45% suuruse hüppe mängude renderdamise kiiruses.

Samuti võime nüüd masina seest leida 2 terabaidi suuruse ketta. See teeb silmad ette nii mullusele Slimile (1TB), aga kohe eriti 2020. aasta baasmudelile, mis mahutas endasse vaid 826GB jagu andmeid, millest korralik amps kulus operatsioonisüsteemile.

Kiirtejälitus on nüüd kaks kuni kolm korda parem. See teeb meele heaks kõikidel neil, kel meeldib mängudes aega maha võtta ja lihtsalt ümbritsevat ilu nautida. Nüüd on kõik vastu peegeldavad pinnad, valgus ja varjud veelgi muljet avaldavamad, vähemalt paberil.

Mida rohkem triipe, seda uhkem. Foto: pexels.com

Reaalsuses mõjutavad seda kõikvõimalikud erinevad faktorid, alustades mängude arendajate oskustega ning lõpetades sellega, kas ja kui palju sa seda mängides üldse tahad tähele panna. Kui olete nagu mina, imetlete igas mängus, kuivõrd detailne ja ilus kõik on, ning seejärel ei keskendu sellele, vähemalt teadlikult, enam kordagi.

Viimaseks märkimisväärseks uuenduseks on Sony AI-põhine ülesskaleerimise lahendus, mis kannab nime PlayStation Spectral Super Resolution (PSSR). Tegemist on masinõppel põhineva tehnoloogiaga, mis muudab pildi kõrgema eraldusvõime korral automaatselt teravamaks.

Boonusena saab veel välja tuua asjaolu, et ka PS4 mängud lõikavad Pro mudelist kasu. Süsteemiüleselt on võimalik sisse lülitada omadus, mis peaks muutma kõikide PS4 teoste pildi ilusamaks.

Kokkuvõtvalt on kõik nüüd parem, kiirem, võimsam, suurem…

...aga kas ma seda tähele ka panen?

Ütlen ausalt, paljude PS5 mängude puhul on Pro mudelist saadavad hüved, vähemalt täna, pisikesed. Graafiliste uuenduste puhul on palja silmaga erinevust raske eristada, kuid see pole võimatu.

Reeglina omab iga tänapäevane konsoolimäng kahte erinevat režiimi: Quality, mis eelistab kõrget resolutsiooni kaadrisagedusele; ning Performance, mis töötab täpselt vastupidi, eelistades sujuvat kaadrisagedust, tuues ohvriks resolutsiooni.

Numbrite ja tähekombinatsioone kasutades tähendab see tavaliselt, et Quality režiimi kasutades jooksutatakse mänge 4K-resolutsioonil (vahel on kiirtejälitus sinna sisse liigitatud, vahel on selle jaoks eraldi režiim), aga kaadrisagedus üle 30 k/s ei tõuse.

Performance režiimi puhul võib reeglina arvestada lukustatud 60 kaadriga sekundis, ent resolutsioon kukub tavaliselt 1080p peale, kuigi võib esineda ka erandeid.

Pro, vähemalt paberil, on võimeline pakkuma 4K-resolutsiooni ja 60 kaadrit sekundis ning seda samaaegselt. Mõned mängud pakuvad Pro puhul eraldi režiime, mõnede puhul on kõik automaatne ning mõni üksik tutvustab lausa mitut erinevat uut režiimi, mis erinevate hoobadega mängivad ja mänguelamust muudavad.

Minu kogenud mängurisilmad seda kõike esmapilgul tihtilugu eristada ei suutnud. Aga isegi kehvema silmanägemisega mängur näeb juba kaugelt ära kuivõrd palju Pro mudel võib mängudele positiivset mõju avaldada, kui tööle panna tänavu kevadel ilmunud Jaapani rollimäng «Final Fantasy VII: Rebirth».

Kõnealune teos, kuigi mänguna fantastiline, valmistas tehnoloogilisest küljest vaadatuna paraja pettumuse. Quality režiimis oli kaadrisagedus kohutav, Performance’i puhul aga oli pildi kvaliteet alla igasugust arvestust.

Õnneks on need nukrad ajad minevik. Pro konsool toob «FF7: Rebirth» kastanid tulest välja ning lõpuks ometi on tegemist on mänguga, mille nautimist ei sega mitte miski.

Kui usaldada eksperte, kelle käsutuses on kõikvõimalikud mõõdikud (tervitused, Digital Foundry), muudab Pro teistegi mängude puhul pilti ilusamaks ja kaadrisagedust sujuvamaks. Mõne teose puhul avaldub masina võimsus ka asjaolus, et avatud maailmaga mängude tänavatele manatakse näiteks rohkem tegelasi ja muud säärast.

Kui sa sellele kõigele ei keskendu, on raske neid asju märgata. Aga see ei tähendaks, et neid ei eksisteeri. Ja tegelikult on see positiivne – sa ei pea üldse pead vaevama, sind ootab nii või naa ees nauditav mänguelamus.

Asjad, mis mulle isiklikult ei meeldi

Mul on uue konsooliga mõned personaalsed kanad kitkuda. Need on võrdlemisi spetsiifilised, seega ei saa neid liigitada kui üleüldiste miinustena, mida reeglina arvustuste kokkuvõtetes välja saaks tuua.

Näiteks käib mulle vastukarva asjaolu, et konsooli esipaneelilt on ära kaotatud üks USB-pesa ning asendatud see USB-C omaga (nüüd on neid esipaneelil kokku kaks). Tagumises paneelis on USB-pesasid jätkuvalt kaks.

USB-C pordid esipaneelil. Foto: Sony

Minu elu mõjutab see nõnda, et pean nüüd tagumiselt küljelt lahti ühendama kas puldilaadimisjuhtme või kõrvaklappide saatja, et sisestada sinna mälupulk, millele tõsta kõik need pildid-videod, mille ma mängudes salvestanud olen.

Tegemist ei ole eksklusiivselt Pro mudeli probleemiga, uus disain tuli koos n-ö Slim mudeliga, mis möödunud aasta lõpus turule paisati ning mis esialgse versiooni välja vahetas.

Täpselt sama kehtib ka voolukaabli pesa kohta, mis nüüd varasemast tunduvalt kõrgemal asub. Üldplaanis on tegemist täiesti mõttetu nurinaga, sest mu konsool seisab teleka taga peidus ja keegi nii või naa seal tilpnevaid juhtmeid ei näe, aga ma valetaksin, kui ütleksin, et see ei häiri mind.

Asjad, mida ma armastan!

Taaskord, need pisiasjad pakuvad eelkõige vaid minule rõõmu, kuid Pro 2TB suurune ketas paneb mind iga kord mõnusalt muhelema. Ma pole vist mitte kunagi ühegi oma PlayStationi kettal nii palju mänge korraga näinud.

Baasmudeli puhul pidin iga mõne aja tagant mõtlema, millise mängu ma nüüd ruumipuuduse tõttu kettalt maha pean laskma, et uuele tulijale ruumi teha. Praegu okupeerivad seda ketast aga ka kõige suuremad mängud ning ikka on ruumi üle.

Samuti hindan väga seda, et Pro mudel võtab mu teleka kõrval varasemast vähem ruumi ning on ühtlasi ka kergem. Kuna oma töö tõttu pean tihti konsooli kontorisse ja koju tagasi tarima, siis on hea tõdeda, et tulevikus jääb mu seljakotis isegi muude asjade tarbeks ruumi!

Pro testimine tekitas ka olukorra, kus sain taasavastada mänge ning mõne puhul isegi enda esialgset arvamust muuta. Näiteks «Stellar Blade» hakkas mulle varasemast rohkem meeldima. «The Last of Us Part I» aga meenutas kuivõrd palju ma seda seeriat armastan.

Mida arvab asjast su rahakott?

Jõuame ringiga tagasi selle kõige olulisema küsimuse juurde – kas sa peaksid endale PlayStation 5 Pro ostma? Esmalt tuleb läbirääkimisi pidada enda rahakotiga.

Kas konsooli hind on taskukohane? Kas potentsiaalsed lisakulutused hirmutavad või on sinu jaoks ebavajalikud? Kuidas on lood mängudega – kas ostad plaadil või omad juba praegu suurt digitaalset kogu?

PlayStation 5 Pro ei ole igaühe jaoks, tegu on nišitootega, mis mõeldud pigem tulihingelistele fännidele. Seda ütleb ka Sony ise.

Küll on aga tegemist on seadmega, mille vajalikkus ilmutab ennast tulevate aastate jooksul. Eelmise põlvkonna lõpus oli minu PS4 tavaversioon juba üpriski hädas. Pro mudel on siin selleks, et sääraseid olukordi vältida.

Pole vahet, kummale poole kaalukauss otsustamise lõpuks kukub. See ei muuda fakti, et PlayStation 5 Pro näol on tegemist esmaklassilise mängukonsooliga, mille tehnilised näitajad jätavad konkurendid varju.