Kihtkihilise seinaehitusmasina laiem kasutuselevõtt jäi aga teadmata põhjustel soiku, kuid tänapäeval nimetatakse sellist tehnoloogiat 3D-printimiseks. Arvatakse, et üheks põhjuseks oli siiski liiga suur jändamine masinaga printimisel, mis ei andnud väga suurt ajalist ja rahalist kokkuhoidu võrreldes kogenud müüriladujaga.
Nüüd suudavad 3D-printerid luua terveid elamuid ja keerulisi lossikesi ning ehitavad näiteks tuuleturbiini mastide torne, kuid Urscheli geniaalne mehhanism väärib tunnustust kui 3D-printimise kontseptsiooni esimene praktilist rakendust leidnud lahendus.
Seinaprintimismasin ehk Wall Printing Machine
Urscheli seinaehitusmasin loodi kuiva betoonisegu paigutamiseks uuendusliku protsessi kaudu, mis hõlmas järgmisi olulisi osasid.
Ekstruuderi mehhanism: masinal oli ekstruuder, mis oli paigaldatud vastukaaluga poomile, mis võimaldas sellel ümber keskmasti pöörates luua ringikujulisi struktuure. See disain lubas masinal juhtida betoonikihtide valamist, jäljendades tänapäevase 3D printimise põhimõtteid. Hiljem leiutati ka mehhanismid sirgete ja erikujuliste müüride ladumiseks.
Materjali tihendamine: erinevalt tänapäevastest 3D printimise meetoditest, mis põhinevad spetsiaalsetel kiiresti kivistuvatel lisanditega materjalidel, kasutas Urscheli süsteem tavalist kuivbetooni segu täitematerjalidega. Tema masin sisaldas automaatset survemehhanismi, mis surus segumaterjali pöörlevate ketaste vahele, tagades iga kihi tõhusa tihendamise ja silumise.
Tugevdamise mehhanism: Urscheli disaini oluliseks osaks oli selle konstruktsiooni võime lisada printimise ajal ka horisontaalset ja vertikaalset tugevdust terastraadiga. Tema patendid kirjeldasid sisseehitatud terastraadi tugevduse reaalajas lisamise mehhanisme, mis lahendasid konstruktsiooni terviklikkuse probleeme, millega õõnsad prinditud seinad sageli ka tänapäeval kokku puutuvad.