Gröönimaa jäiste avaruste all peitub aastakümneid unustatud Külma sõja aegne USA sõjaväebaas, mis on nüüd NASA teadlaste tähelepanu keskpunktis. Jää sulamine toob esile nii selle ajaloolised saladused kui ka toksilised ohud.
Loe, millise tuumalinna ehitas USA Gröönimaa jää alla - see on hakanud lekkima
Eelmise aasta aprillis Gröönimaad uurinud NASA teadlased avastasid seniteadmata tunnelivõrgustiku, mis paiknes enam kui 30 meetri paksuse jääkihi all.
Esialgu ei teadnud uurijad, millega on tegemist. NASA krüosfääriteadlane Alex Gardner kommenteeris, et nad kaardistasid jääalust maapinda, kui nende ette ilmus ootamatult Camp Century peidus linnak.
See kunagine ülisalajane USA sõjaväebaas rajati Külma sõja kõrgajal ning peitis endas veelgi salajasemat plaani – ladustada tuumarakette Arktika tunnelitesse. Täna on sellest alles jäänud hüljatud vare ja ohtlikud jäätmed, mis on küll jäässe suletud, kuid mitte igaveseks. Gröönimaa jää sulades võib Camp Century «kummituslinn» taas esile kerkida, kujutades endast ohtu nii keskkonnale kui ka rahvusvahelistele suhetele, kirjutab Interesting Engineering.
Projekti «Iceworm» varjatud ajalugu
Camp Century ehitas 1959. aastal USA armee insenerikorpus, rajades 21 maa-alust tunnelit, mis ulatusid kogupikkuselt ligi 3000 meetrini. Baas paiknes ühes Maa kõige ekstreemsemas keskkonnas, kus temperatuurid langesid kuni -57 °C ja tuulekiirused ulatusid üle 190 km/h.
Kuigi algselt reklaamiti baasi teadusliku uurimiskeskusena, varjas see ka salajast projekti Iceworm, mille eesmärk oli rajada tuumarakettide ladustamiseks jääalune tunnelivõrgustik. Nõukogude Liidu vastu suunatud rünnakute ettevalmistamiseks kavandatud projekt osutus jää dünaamilise ja ebastabiilse olemuse tõttu aga teostamatuks.
Baas suleti 1967. aastal, jättes maha ligi 178 000 liitrit radioaktiivset reovett.
Icewormi detailid jäid saladuseks kuni 1995. aastani, mil Taani parlament algatas uurimise seoses 1968. aastal toimunud tuumapommidega B-52 pommituslennuki õnnetusega Thule õhuväebaasis. Seejärel tulid avalikuks dokumendid, mis näitasid USA sõjaväe ulatuslikke plaane rajada Gröönimaa jää alla üle 135 000 km² ulatuv raketivõrgustik.
Camp Century – inseneritöö triumf ja möödalaskmine
Camp Century oli insenerikunsti saavutuste ja raskuste sümbol. Maa-alune kompleks koosnes paralleelsetest kaevikutest, kus paiknesid elamis- ja tööruumid, meditsiiniosakond, sööklad ja muud rajatised.
Samas esitas jää surve pidevaid väljakutseid. Suurim, 335 meetri pikkune ja 8 meetri kõrgune tunnel, hakkas juba nelja aasta pärast kokku varisema.
Baasis kasutatud tuumareaktor PM-2A, mis tarniti kohale C-130 transpordilennukiga, oli algselt loodud fossiilkütustevabaks energiavarustuseks.
Kuid reaktoriga kaasnesid tõsised ohud, sealhulgas neutronileke ja radioaktiivsete isotoopide levik. Lõpuks lammutati reaktor laiali ja selle osad viidi Idaho tuumajäätmete ladustamispaika, kuid Gröönimaa jää alla jäi endiselt palju toksilisi jäätmeid.
Sulav jää toob peitunud ohud lagedale
Eelmisel aastal hoiatati, et Gröönimaa kiirenev jää sulamine võib tuua välja Camp Century ohtlikud jäänused, sealhulgas radioaktiivsed veed, kütteõlid ja muud ohtlikud ained.
Teadlaste hinnangul võivad need saasteained hakata ilmuma maapinnale juba enne 2100. aastat.
See avastus on omakorda suurendanud pinget USA, Taani ja Gröönimaa vahel, kes peavad otsustama, kes vastutab võimalike keskkonnakatastroofide likvideerimise eest.
Teaduslik pärand ja keskkonnamõju
Vaatamata oma sõjalisele minevikule on Camp Century pakkunud väärtuslikku teavet Maa iidse kliima kohta. Baasis kogutud mulla- ja jääproovid on aidanud ette kujutada Gröönimaa kui kunagist lopsakat loodust, kus elasid mastodonid (londilised) ja kasvasid tihedad metsad.
NASA uusim radaritehnoloogia, mida kasutati 2024. aastal Camp Century kaardistamiseks, annab nüüd täpsema ülevaate jääalustest kihtidest ja baasi struktuurist. Need leiud ei ole mitte ainult pilguheit salajasse militaarajalukku, vaid ka meeldetuletus, et tuumaprojektide pärand võib ulatuda sajandite taha.