Kuidas tekkis eestikeelne IT-sõnavara?

Arvutiterminid tulevad eesti keeles hiljem, kui mõnikord on ingliskeelsed väljendid juba juurdunud. Kuna see valdkond muutub kiiresti, siis peavad ka terminoloogiateadlased kärmelt tegutsema. Foto: Karolina Grabowska / Pexels

Tarkvara, vahemälu ja tulemüür – nende sõnade puhul pole tegu juhuslike otsetõlgetega inglise keelest, vaid teadlikult ja läbimõeldult valitud eestikeelsete IT-terminitega. Eestikeelsete sõnade taga seisab aastakümneid kestnud süstemaatiline töö, mille eesmärk on olnud luua ühtne, mõistetav ja täpne oskuskeel IT-valdkonnas.

Terminiloomes ei piisa vaid uue sõna leidmisest. Enne peab mõistma, millist nähtust see termin kirjeldab ja tagama, et sama tähenduse jaoks ei kasutataks mitut eri sõna või vastupidi, et ühel sõnal ei oleks mitu vastuolulist tähendust.

Sellise teadliku töö tulemusel on sündinud eestikeelne IT-keel, mida kasutavad täna nii spetsialistid, teadlased, ametnikud kui ka tudengid. Eestikeelse IT-terminoloogia isaks peetakse aastakümneid Cyberneticas töötanud Vello Hansonit.

Oskuskeele juured pärinevad 1970. aastatest

Eestikeelse oskuskeele areng sai tõelise hoo sisse 1970. aastatel, kui Tiiu Erelti sulest ilmus esimene terminoloogiaraamat «Eesti oskuskeel». Samal ajal alustas tehnikateadlane Ustus Agur koostöös keeleteadlastega arvutialase infosõnastiku koostamist. Selle käsikirja vaatas üle toonane Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudi kollektiiv (praeguse ettevõtte Cybernetica eelkäija) eesotsas insener Vello Hansoniga, kel oli ühtaegu nii tehniline pädevus kui ka sügav huvi keele vastu.

Just sel perioodil toimus Eestis oluline tehnoloogiline hüpe: Küberneetika Instituut sai senise MINSK2 kõrvale uue, oluliselt moodsama arvuti. Selleks oli ungarlaste loodud koopia Prantsuse Mitrast. Erinevalt Nõukogude Liidus toodetud PDP-kloonidest oli see arhitektuuriliselt kõvasti moodsam. Arvutipõlvkondade vahetus tõi kaasa ka arvutivõrgud, mis olid laiemalt peaaegu tundmatud ega puudutanud kuidagi tavainimest.

Sellises keskkonnas kasvas vajadus mõtestatud ja ajakohase eestikeelse terminoloogia järele, et uusi nähtusi saaks adekvaatselt kirjeldada.

Kuupäev teadmata, 1990ndad. Vello Hansoni ja Arvi Tavasti «Arvutikasutaja sõnastik. Inglise-Eesti»​. Foto: Peeter Langovits

Aguri koostatud sõnastiku esimene versioon osutus aga vananenuks: see põhines eelneva põlvkonna arvutitel ning vajas põhjalikku ümbertegemist.

Hansonist sai töö käigus sõnastiku teine toimetaja ning ta sai selleks põhjaliku toimetamiskooli keeleteadlase Henn Saari käe all.

Tõlketööst terminite loojaks

Samal ajal tegutses eksperimentaalkombinaat Bit, mis tegeles suures osas tekstide tõlkimisega. Ühel hetkel vajas Bit tõlkijat rootsikeelsele raamatule «Saagem tuttavaks miniarvutiga».

Tõlkija leidmine polnud lihtne: keeleoskusest ei piisanud, vaja oli ka tehnilist tausta. Küll aga oli selleks ametiks sobiv just Vello Hanson, kes sai hakkama raamatu täisteksti eesti keelde tõlkimisega.

Peagi jõudsid Eestisse ka mini- ja mikropersonaalarvutid, millesse suhtuti alguses kui mänguasjadesse, kuna peamiselt mängitigi neis arvutimänge. Arvutivõrkude teke muutis aga olukorda põhjalikult: kasutusele tulid kaugjuurdepääs, häkkimine jt turvariskid. Tehnoloogilised arengud panid ka Hansoni silma särama ning ühel hetkel leidis ta Eesti Teaduste Akadeemia raamatukogust hulga teadmata päritolu dokumente Briti panga turvameetmete kohta.

Tänu neile materjalidele mõistis Hanson, et ka infoturbe juures on vajalik selle süstematiseerimine.

Infoturbe terminoloogia rajaja

Hanson asus siis teadlikult infoturbe terminoloogiat uurima. Tema jaoks olid üheks kõige olulisemaks allikaks Ameerika Ühendriikide mereväe doktorantuuri materjalid, mis pakkusid infoturbele süstematiseeritud lähenemist.

Mõistagi ei olnud keegi Eestis sarnaseid materjale loonud, kuid 1990. alguses liikus siin Soome ja Rootsi väljaannete esindajaid, kes otsisid Eestis kirjastamisvõimalusi. Üks soomlastest andiski Hansonile raamatu «Mikrode infoturve», mis inspireeris piisavalt, et hakata kavandama enda neljaköitelist teost.

Selle mõtte tuules ilmuski 1997. aastal Hansoni sulest teos «Turvarisk», 1998. aastal järgnes «Turbetehnoloogia», mille kaasautoriteks olid Ahto Buldas, Viljar Tulit, Arne Ansper ja Helger Lippmaa.

Kolmas ja neljas köide jäid aga ilmumata, kuid töö oli andnud Hansonile kindla teadmisebaasi. Selle pealt tuli hakata koolitama ka riigiametnikke, mida Hanson põhjalikult tegi.

AKITi sünd ja areng

Infoturbe terminoloogia edasiarendamiseks lõi Hanson meeskonna, kaasates keelehuvilise kolleegi Märt Lauri. Koos alustati andmekaitse ja infoturbe seletussõnastiku (AKIT) koostamist.

Selleks vaadati läbi paarkümmend rahvusvahelist ja kohalikku sõnastikku. 2011. aastal ilmuski ca 1000 mõistet sisaldav paberkandjal versioon. Sõnastiku väljaandmist toetas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.

Sama aasta lõpuks tegi Cybernetica AKITi kättesaadavaks ka veebis (akit.cyber.ee). Tänu kasutajate otsingute jälgimisele lisati aja jooksul aina uusi mõisteid. 2015. aastal sai AKIT tuge haridus- ja teadusministeeriumi «Eestikeelse terminoloogia programmist 2013–2017».

Praegu sisaldab AKIT juba umbes 15 000 professionaalset terminit, millest paljud on varustatud definitsioonide ja praktiliste näidetega. AKITit peetakse soovituslikuks ressursiks ülikoolides, riigiasutustes ja ettevõtetes.