ARVAMUS ⟩ Sihtsadamat teadmata pole ükski tuul soodne – ka energeetikas mitte

Tuulikud ja taastuvenergia laiemalt on riikides, kus see on kasutusse võetud, energiahindade kasvu siiski taltsutanud, väidab Peep Siitam. Foto: Niocholas Doherty / Unsplash

Tõde on tihti lihtsam, kui meile näidata tahetakse – ja keerulisem, kui me arvata oskame. Kui elektrihind tundub ootamatult kõrge, viib see pilgu sageli taastuvenergia poole, aga kas ikka põhjusega? Numbrite mängus saab igast kaardist kuninga teha, kui vaid oskuslikult jagada. Energiaarvetele ei kirjuta summasid mitte tuulikud ega päike, vaid inimesed, kes otsustavad, kuidas süsteemi üles ehitada. Ja otsused, mis tehakse tänaseks, maksame kinni homme. Küsimus pole enam selles, kas tuul puhub – vaid kuhu purjed keerata. Energiasalve juhataja Peep Siitam kirjeldab enda nägemust taastuvenergia ja kogu energeetikagi probleemidest.

Senecalt laenatud mõte – sihtsadamat teadmata pole ükski tuul soodne – kehtib Euroopas täna peetavate energiadebattide iseloomustamiseks hästi. Puhast, soodsat ning rikkust kasvatavat energiat ning maailmapäästmist lubavad loosungid ilma tavainimestele arusaadavate plaanide ja selgituseta on aga kui meremehi kaljudele hukutavate sireenide kütkestav laul, millele vandenõuteoreetikutel on lihtne pooltõdesid esitades rahvast hullutada. Ja loomulikult tegelike eesmärkide saavutamisele kuidagi kaasa aitamata.

Vale, suur vale ja statistika.

Üks elektrihindadega seotud pooltõdesid on väide, mille kohaselt on suurema taastuvenergia osakaaluga riikides elektrihinnad kõrgemad. Vähemteadlikel on ses küsimuses end üsna lihtne statistikast hullutada lasta. Sest tõepoolest, Taanis (taastuvenergia – TE – osakaal 75% kogutootmisest, hind 0,3-0,37 eurot/kWh) ja Saksamaal (TE osakaal 46%, 0,32-0,39 eurot/kWh) on elektrihinnad märkimisväärselt kõrgemad kui näiteks madalama taastuvenergia osakaaluga riikides USA-s (TE osakaal ca 20%, 0,15 USD/kWh), rääkimata Hiinast (TE osakaal 30%, 0,08 USD/kWh).

Rääkimata jäetakse sellist statistikat esitades aga peamine: millised oleks alternatiivide mõju ning mida tuleks üldse soodsamate elektrihindade tarvis teha?

Taastuvenergia koos pikaajalise salvestusega alandab elektriarveid.

Pirakate elektriarvete üheks põhjuseks suure taastuvenergia osakaaluga riikides on eelkõige uute võimsuste esilekutsumiseks tehtud investeeringud. Kui riigid poleks taastuvenergeetikasse investeerinud, kujunenuks elektrihind neis Euroopa riikides fossiilkütuste turuhinna ja CO2 kvootide maksumuse koosmõjul. Euroopa Komisjon on Rahvusvahelise Energiaagentuuri mudeli »Kuidas taastuvenergia mõjutab turuhindu (IEA, 2021) ja «Millised on taastuvenergia kasutamise mõjud majandusele» («The merit order effect of renewable energy" (IEA, 2021) ja «Economic impacts of renewable energy deployment» Springer, 2024) põhjal rehkendanud, et ilma taastuvenergiata oleks Taanis elektrihind aastatel 2021-2023 olnud 18% võrra, Saksamaal 19% ja Eestis 22% võrra kõrgem.

Teine suur põhjus, miks suure taastuvenergia osakaaluga Euroopa riikides elektriarved kiiresti langema ei kipu, on keskendumine valedele prioriteetidele. Nimelt, elektrisüsteemi suuremahuliselt taastuvenergiale üle viies on suurimaks väljakutseks mitte taastuvenergia ise, vaid selle tarbimismustrile vastavaks sobitamine. Väljakutse seisneb küsimuses, mida teha taastuvenergiaga siis, kui seda liiga palju on, ning siis, kui teda pole. Ühiskonnale selgelt kalleim viis seda probleemi lahendada on tegelda vaid probleemi ühe poolega – luua juurde (peamiselt) fossiilkütustel põhinevat juhitavat elektritootmist. Pooliku rehkenduse tulemuseks ei saagi olla miskit peale topeltinvesteeringute ja suure elektriarve. Soodsad lahendused väljakutsetele on loomulikult olemas ning maailmapraktikas ka kinnitust leidnud – pikaajaline (10+ tundi) energiasalvestus ja tarbimise juhtimine (nt suured soojussalvestid). Need kaks lahendust vähendavad efektiivselt energiaarveid, vähendades eelkõige vajadust topeltinvesteeringute järele. Sel põhjusel ehitatakse Hiinas näiteks massiliselt vesisalvesteid (ehituses ja arenduses ligi 170 ülisuurt vesisalvestit) ning Ühendkuningriigis ja Poolas hinnatakse pikaajalise salvestuse mõju varustuskindlusele ja elektrihindade alanemisele suuremaks kui mistahes fossiilsete kütuste põletamisel põhinevate jõujaamade puhul. Ka tuumajaamade võimalikul lisandumisel elektritootmisse on pikaajalise salvestuse ja tarbimise juhtimise mittefossiilsel paindlikkusel suur roll tuumajaamade majandustulemuste parandamisel ning seega elektriarvete vähendamisel.

Mida me tegelikult tahame?

Lihtne vastus küsimusele mida tahame on loomulikult kõrge varustuskindlusega puhas ja võimalikult soodne elektrihind. Kurioossel viisil on varustuskindlus ja keskkonnakriteeriumid seadusesõnas eesmärkidena kenasti kirjas, kuid soodne hind mitte. Juhus? Ei ole, sest ainuüksi siinkirjutaja on alates 2012a valitsejatele hinnakriteeriumi õigusaktides eesmärgiks seadmist erinevates vormides soovitanud. Elus kipub olema nii, et saad seda, mida mõõdad. Äkki seaks nüüd soodsa elektriarve võrdselt varustuskindluse ja keskkonnaargumentidega õigusaktides eesmärgiks. Nii oleks ühtlasi lootust ka puhtamale keskkonnale ja paremale varustuskindlusele.