/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/14/16844106t1h3b3b.jpg)
USA õhuvägi kergitanud saladuseloori oma järgmise suure sammu eest – lennukilt, mis kannab tähist F-47. Esimesed ametlikult välja pudenenud infokillud selle uue kuuenda põlvkonna hävitaja kohta panevad mõned eksperdid kulmu kergitama, sest tundub, et Pentagon panustab seekord ühele omadusele, mis võib olla nii suurim trump kui ka võimalik Achilleuse kand.
USA õhuväe staabiülem kindral David Allvin postitas sotsiaalmeediasse graafiku, mis võrdles neljanda, viienda ja tulevase kuuenda põlvkonna hävitajaid ning nende kõrval ka uusi mehitamata lahingulennukeid ehk Collaborative Combat Aircraft (CCA).
Just see tagasihoidlik graafik andis esimesed ametlikud numbrid Boeingu ehitatava järgmise põlvkonna «õhuväe ülekaalu hävitaja» – nüüd ametlikult F-47 nime kandva lennuki kohta.
Sealt torkab silma üks number – tegevusraadius. Ametlikult on F-47 lahinguraadius ehk see, kui kaugele lennuk suudab lennata, seal ülesande täita ja baasi tagasi pöörduda, märgitud kui «1000+ meremiili».
Our @usairforce will continue to be the world’s best example of speed, agility, and lethality. Modernization means fielding a collection of assets that provide unique dilemmas for adversaries—matching capabilities to threats—while keeping us on the right side of the cost curve. pic.twitter.com/vqjxCdBYid
— General David Allvin (@OfficialCSAF) May 13, 2025Meremiilide teisendamisel meeterühikuteks saame ligikaudu 1850 kilomeetrit. See on number, mis on erakordselt oluline, eriti kui rääkida võimest tungida sügavale vaenlase «ligipääsu- ja piirangualasse» ehk sõjalisi termineid kasutades A2/AD mulli. Alla 2000 kilomeetri võib tunduda lühike maa võrreldes kaugmaareise tegevate reisilennukitega, kuid hävitaja tegevusraadiuse puhul on see vägagi arvestatav kaugus.
Kujuta nüüd ette vaenlast, kes on enda ümber pununud justkui okaspõõsa ehk ehitanud tugeva kaitsekilbi – F-47 peab suutma sellest läbi murda, et oma tööd teha. Selleks on vaja aga nii vargsust kui ka just nimelt väga pikka tegevusraadiust.
Lennuulatuse prioriteet teiste omaduste (nagu manööverdusvõime) ees on olnud ka tulise arutelu all tulevikulennukeid planeerides, kus ühed pooldavad maksimaalset ulatust ja teised tasakaalukamat lähenemist, kirjutab The War Zone.
Kuigi 1850 kilomeetrit on praeguste hävitajatega võrreldes suur edasiminek, pole see mõnede arvates sugugi nii tohutu hüpe, kui oleks vaja järgnevateks aastakümneteks arenenud õhukaitsega toimetulekuks. Umbes samaga sai hakkama juba 30 aastat tagasi penisonile saadetud F-111, mainib Aviation Week.
Samuti jääb õhku küsimus, mida tähendab see «+» – kas see on 50 või hoopis 250 lisakilomeetrit?
Kiirus, vargsus ja muud numbrid
Peale lennuulatuse andis X-is avaldatud graafik ka teisi vihjeid F-47 võimete kohta. Lennuki kiiruseks on märgitud «üle Mach 2», mis tähendab, et see suudab lennata üle kahe korra kiiremini kui helikiirus.
Olulisem aga on see, kui kiiresti suudab lennuk kruiisida (ehk lennata pidevalt suure kiirusega) ilma järelpõleteid kasutamata, mis kütust õgiks – seda nimetatakse superkruiisikiiruseks. Graafik seda numbrit ei anna, aga see on lennuki efektiivsuse seisukohalt sageli olulisem kui tippkiirus.
Vargsuse ehk «stealth»-omaduste poolest on F-47 märgitud kui «Stealth++», samas kui F-22 oli «Stealth+» ja F-35 lihtsalt «Stealth». Mingi edasiminek peaks seega olema ka radaritele ja vaenlase luurele nähtamatuks jäämise osas.
See viitab väga väikesele radarijäljele ja oluliselt vähendatud infrapunajäljele. Ühesõnaga, lennuk on disainitud olema vaenlase radarite jaoks justkui kummitus. Huvitaval kombel on seni avaldatud kontseptsioonilistel joonistel lennukil kujutatud kanardeid (väikesed nii-öelda ninatiivad lennuki esiosas), mis on aga stealth-disaini puhul pigem vastupidise efektiga. Tõenäoliselt on need joonised osaliselt mõeldud vastuluure segadusse ajamiseks ja tegelik lennuk võib välja näha üsna teistmoodi, pakuvad eksperdid.
Ametlike plaanide kohaselt on F-47 lennukeid kavas soetada 185 ühikut. See number kattub praeguse F-22 hävitajate hulgaga ja viitab, et F-47 võibki olla otsene F-22 asendaja.
Samas on USA õhuväe ametnikud vihjanud, et lõplik hulk on veel töös. Arvestades, et endine õhuväe sekretär Frank Kendall on F-47 kirjeldanud kui äärmiselt kallist lennukit – kuni kolm korda kallimat kui praegu tootmises olevad hävitajad, siis umbes 200 lennuki soetamine tundub üsna loogiline.
Ametlikult on märgitud ka ajavahemik 2025-2029, mil F-47 peaks «operatiivseks» saama, kuid see viitab ilmselt pigem esimestele lendudele ja arendustestidele, mitte täielikule lahinguvõimele.
Autonoomsed abimehed: droonide armee
Teada on, et kuuenda põlvkonna hävitajatele plaanivad kõik suurriigid nii-öelda mehitamata abilisi ehk drooniarmeed, mis lendab mehitatud hävitajaga kaasa ning täidab piloodi antud ülesandeid iseseisvalt või kaugjuhtimisega.
Avaldatud graafik andis samuti esimesi ametlikke vihjeid F-47 «abiliste» ehk Collaborative Combat Aircraft (CCA) droonide kohta.
Kavas on soetada üle tuhande sellise mehitamata süsteemi. Esimeses etapis hangitakse eeldatavalt 100-150 konkreetset tüüpi drooni (nagu YQF-42A ja YQF-44A).
CCA-de lahinguraadius on märgitud 700 meremiili ehk ligikaudu 1300 kilomeetrit. See on samuti oluline number, kuna CCA-d peaksid töötama koos mehitatud lennukitega, nagu F-47. On tähelepanuväärne, et droonide lennuulatus on F-47 omast lühem, kuigi F-47 on üks peamisi platvorme, mis droone peaks juhtima. See võib tähendada, et F-47 püsib veidi tagapool, juhtides mitut droonide lainet, või et hilisemad droonimudelid saavad pikema lennuulatuse. Ka 1300 km on mõnede arvates CCAde jaoks natuke liiga vähe.
Kiiruse osas arvatakse YQF-42A ja YQF-44A disainid olevat üldiselt allhelikiirusega, kuigi mõnel neist võib olla võime teha piiratud aja jooksul ülehelikiiruselisi manöövreid. Ka droonidel on teatud vargsuse omadused («Stealth»), kuid need pole nii arenenud kui F-47-l. Sarnaselt F-47-le arenevad droonide võimed edasi.