Žiguli astub uunikumide ritta

Autokollektsionäärist ettevõtja Neinar Seli ütleb, et on Žigulisid remontides loendamatuid kordi käed õliseks teinud. Pildil VAZ 2103 (vasakul) ja VAZ-21011.

FOTO: Margus Ansu


Veel 1990. aastate algul tahtsid kõik sellest masinast lahti saada, nüüd aga kulutas näitleja Raivo E. Tamm vana Žiguli VAZ-2101 restaureerimisele uue auto raha. Ettevõtja Märt Vooglaid viis 2007. aastal ellu lapsepõlveunistuse ja tõi endale Venemaalt uue Žiguli. Ettevõtja Neinar Seli tegeleb aga VAZide kollektsioneerimisega. Mis on neil ja paljudel teistelgi žigulli-fännidel arus?



Ülemöödunud teisipäeval tuligi Venemaal konveierilt maha viimane autotööstuse saurus VAZ-2107 – tõsi, selle aasta lõpuni jätkub veel universaalkerega VAZ-2104 tootmine. Eestlaste jaoks muutus numbriga 2101 alanud ja 2107 päädinud mudelite põlvkond ajalooks juba 1990. aastatel, mil VAZid järk-järgult asendusid kasutatud lääne autodega.

Aga kaheksakümnendate lõpus olid ligi pooled Eesti teedel vuranud sõidukitest Žigulid ja sestap ei ole praeguste 30-aastaste ja vanemate seas ilmselt ühtki inimest, kes pole kunagi selle masinaga sõitnud. Ja ilmselt on ka üsna vähe neid, kel puuduvad Žiguliga seoses nostalgilised mälestused, olgu see kas või metsaäärne sundpeatus mõne rikke tõttu.

Läänes olid Lada nime all müüdud Žigulid meedia pilkeobjektiks juba 1980. aastatel, aga meil oli see ometi tavainimesele parim alternatiiv Moskvitšile, Zaporožetsist rääkimata. Pilkajatest läänlased ei tea, et isiklik Žiguli saadi sageli aastatepikkuse vaevanägemise tulemusena ja mõnigi sõitis sellega vaid pühapäeviti. Eriti õrnatundelised ei ajanud autot porise ilmaga garaažist väljagi.

Žiguli oli midagi enamat kui tarbeese, see oli eesmärk omaette, asi iseeneses. Eesti NSVs kujunes alternatiivina pereelu rutiinile välja omalaadne garaažikultuur. Mehed veetsid terveid päevi garaažis oma žigulli remontides ja poleerides, aga miks mitte ka remondi sildi all sõpradega napsitades.

Raivo E. Tamme nullüks

1971. aastal valminud tume kirsipunane nullüks pole näitleja Raivo E. Tammele kallis mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka rahaliselt. Tamm sai äialt auto 1988. aastal ja sõitis sellega seitse aastat, siis sõitis sellega tema isa ning lõpuks jäi Žiguli seisma. «Mul soovitati see auto prügimäele viia, aga vana hea sõber ja autode restaureerija Mati Leivategija ütles, et selle võiks teha päris korda,» räägib ta.

Restaureerimisele kulus poolteist aastat ja läinud suvel sõitis Tamm sellega juba ringi. «Leivategija võttis selle auto algosadeks lahti ja muidugi oli see arvatust halvemas olukorras. Ta lasi isegi kõik uued seibid ja mutrid ära tsinkida, sest 1970. aastatel olid metallesemed Nõukogude Liidus tsingitud,» räägib Tamm. Ta pidi ostma kaks doonorautot, et enda masin korda saada. «Kõige suurem ime on muidugi see, et meil õnnestus saada autole tutt­uued originaalrehvid, mis olid seisnud ühel vanapapil õlipaberi sees kasvuhoone nurgas.»

Ehkki Leivategija tegi Tammele tööd niikuinii sõbrahinnaga, läks kõik kokku maksma summa, mida näitleja ei taha mäletadagi. «Kui nägin esialgset remondikalkulatsiooni, siis jättis süda ikka löögi vahele,» tunnistab Tamm. «Aga eks see summa läks veel suuremaks, sest mootorile oli vaja teha kapitaalremont.»

Igal juhul saaks selle hinna eest osta uhiuue auto, aga Tamm ei kahetse oma valikut just seetõttu, et tegu pole mingi tavalise autoga. Pealekauba on talle pakutud masina eest juba restaureerimise maksumusega samaväärset hinda.

«Mul ei tule mõttessegi seda autot müüa. Eelmisel suvel sõitsin sellega ja sain niisuguse nostalgialaksu, et tundsin, ei taha enam sõita ühegi teise autoga,» pihib Tamm. «Aga samas ma ei raatsi temaga sõita. Leivategija ütles ka, et kui sajab, siis ei tohi sõita.»

Žiguliga kohapeal manööverdamine on roolivõimenduse puudumise tõttu tõsine vaev ja suuremat kasvu Tammel olid pärast esimest Tallinna-Tartu otsa põlved täitsa kanged. «Aga samas teed kolmnurkakna lahti ja see tuul, mis sealt tuleb... Ja sa kuulad linnulaulu põldude peal ja pihus on pliiatspeenike rool... Midagi sellist ei anna kirjeldada, seda peab ise kogema.»

Lapsepõlve unistus

1982. aastal ilmusid tänavatele esimesed VAZ-2107d ja praegune Eesti Panga nõukogu liige Märt Vooglaid tegi siis ühe otsuse. «Olin keskkoolipoiss ja mõtlesin siis, et kui mul kunagi peaks elus olema niipalju õnne ja minema hästi, siis saan endale 2107. Ja siis 2007. aastal selguski, et läkski nii hästi, et sain endale lubada sellist autot,» räägibta. Selle 2007. aasta Žiguli puhul ei olnud võrreldes 1980. aastatega muutunud mitte midagi peale rooli kuju. «Vahetasin rooli selle õige vana rooli vastu.»

Praeguseks on auto Vooglaiu hinnangul inimeste ihade loetelus devalveerunud, aga omal ajal oli see midagi palju enamat. «Nüüd on ilusad ilmad ja sõidan selle autoga sõbrale külla,» kinnitab ta. «Nende mersude ja Bentleydega on juba sõidetud küll. Panen Queeni peale, kuulan «Radio Gagat» ja sõidan oma Žiguliga.»

Proovime omal nahal

Panime läinud reedel ühe Neinar Seli autokollektsiooni peitva angaari juures hääled sisse Žiguli esimese mudeli modifikatsioonile 21011, et teha sellega tiiruke ümber ühe Tartu kvartali. Karburaatoriga autol tuleb tõmmata algul välja «toore» klapp, mis venitab tuurid üles. Sellel autol ei ole nüüdisaja mõistes ainsatki lisa.

Seli kinnitusel ei ole esiklapse VAZ-2101 ja 1982. aastal ilmunud VAZ-2107 vahel mingit põhimõttelist erinevust, kui välja arvata mõned lisamugavused, -näidikud ja võimsam mootor. 2107 näeb siiski teistest klassikalistest Žigulidest esinduslikem. Auto mootor teeb parajat lärmi ja seal on võrreldes nüüdisaegsete masinatega võrdlemisi ebamugav istuda.

Aga mitte see ei ole peamine, sest tegu on mälestuste võluriga. «Mul õnnestus nullühega 15-aastaselt maal vanaema juures üle katuse käia,» räägib Seli. Siis tuli pikem paus, sest isa ei andnud enam pojale autot sõita. 1980. aastal ostis Seli endale esimese nullkolme ja viimasest Žigulist loobus ta alles 1990. aastate keskpaigas. Nüüd siis peab ta vähesõitnud masinaid uuesti ja kohati üsna krõbeda hinnaga kokku ostma.

Mitu Žigulid Selil nõukaajal kokku oli? «Kuidas ma nüüd ütlen... Kuna ma olin Tartu Ülikooli autoostujärjekorras, siis minu nimel polnud ühtegi...» Kui inimesel oli juba enda nimel auto, siis ei olnud tal asja ka autojärjekorda.

Veel 1980. aastate lõpus käis Seli nullseitsmega ringreisil ümber Euroopa. «Juba Riiga sõites suri masin esimest korda välja,» meenutab ta. «Auto jamas terve tee. Tol ajal sai tehtud ise kõiki autoasju piduriklotside vahetusest klappide reguleerimiseni välja. Tunnen seda autot läbi ja lõhki, auto oli ikkagi pereliige. Iga autoga on oma lugu ja oma mälestused.»

Noored fännid

Ent Žiguli-vaimustus ei piirdu siiski keskealiste nostalgitsemisega, Eesti Ladaklubi 40 liikmest lõviosa on pigem nooremad inimesed ja selle foorumis käib ärgas tegevus. Mis asja neil Žiguliga on?

Klubi juhatuse 24-aastase liikme Mikk Talviku lugu sai alguse vanemate seisma jäänud nullneljast. «Ühel hetkel hakkasin noore tehnikahuvilisena uurima, kuidas see auto korda teha ja sõitma hakata,» räägib ta.

Talvik hindab VAZi juures just nimelt selle robustsust ja lihtsust. «Kui olen vahepeal sõitnud nädala mõne teise autoga, siis istungi hea meelega tagasi oma Lada rooli – autot peab ise juhtima, mitte auto ei juhi sind,» seletab ta. «Teda on ka lihtne remontida, ei pea sõitma kuhugi esindusse, vaid saab palju ise ära teha.»

Kas teate, et…
•    Žiguli nn klassikalise mudelperekonna VAZ-2101 kuni VAZ-2107 autosid on toodetud kokku ligi 17 miljonit. Tegu on enim toodetud sõidukiga Volkswageni «põrnika» ja Ford-T järel.
•    Mudeliperekonna aluseks oli FIAT 124, mida ehitati aastatel 1966-1974 Itaalias ja mis valiti 1967. aastal Euroopa aasta autoks. Esiklapse VAZ-2101 välimus on pea üks ühele FIATilt maha viksitud, kuid itaallane kohandati viletsatele Nõukogude teedele vastupidavamaks. Esimene VAZ-2101 valmis 1970. aastal.
•    AvtoVazi kodulehe andmetel maksab uhiuus VAZ-2107 (pildil) Venemaal alla 5500 euro ehk 86 000 krooni.
•    Eesti liiklusregistris oli VAZe ja Ladasid tänavu 31. märtsil tervelt 21 850, selle näitajaga ollakse Eestis registreeritud automarkide pingereas lausa kümnendal kohal, edastades näiteks Nissanit, Volvot ja Peugeot’d. Tegelikult on 17 500 neist toodetud enne 1992. aastat ja lõviosa on kas pulbriks roostetanud, vanarauaks müüdud või seisab garaažis/aianurgas.
•    Kõige kiiremini ei toimunud autostumine Eestis mitte 1990. või 2000. aastatel, vaid hoopis 1970. aastatel. Autostumist vedaski eelkõige Žigulide mass­tootmine. 1970. aastate jooksul kasvas eraautode hulk üle nelja korra, 117 000 sõidukini, 1990. aastaks aga veel üle kahe korra. Ülejäänud 22 aastaga on autode hulk kasvanud aga kokku vaid 2,5 korda ehk 574 000 sõidukini.
•    Mullu registreeriti Eestis üks uus VAZ/Lada ja see on seni ka viimane.
Allikad: maanteemuuseum, maanteeamet,
AvtoVaz, wikipedia, internet

Tagasi üles