Millal lõpeb naftaajastu?

FOTO: SCANPIX

Inimkonnal on kallist bensiinist ja diislist lõplikult kõrini, aga hoolimata juba pikka aega kestnud uute energiaallikate arendamisest näeme vaevu 100 kilomeetrit läbivaid ja ebamõistlikult kalleid elektriautosid, mida keegi ei taha osta. Postimees küsis teemaga kursis olevatelt Eesti teadlastelt otse, millal hakatakse meile viimaks pakkuma toimivaid alternatiive naftale.

Energeetikaasjatundjad ja -visionäärid on ühel meelel selles, et naftaajastu saab läbi, aga keegi ei oska ennustada, millal see täpsemalt juhtub. Pole teada ka see, kas uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks on vaja naftakriisi ja sellega kaasnevaid sotsiaalseid kataklüsme või jõuame murranguni ka ilma kannatusteta.

Selle loo juures olev BP-lt (varasema nimega British Petroleum – toim) pärinev graafik näitab seda, kui kaduvväike on praegu tegelikult taastuv­energiaallikatelt saadav energiakogus ning millise röögatu osa kahmavad endale – nii nüüd kui ka lähematel aastakümnetel – kivisüsi, nafta ja gaas.

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura on näinud teisigi seesuguseid graafikuid ja tunnistab, et tuleviku suhtes need erilist optimismi küll ei sisenda. Ehkki tõestatud nafta- ja gaasivarud muudkui kasvavad, suureneb hiigeltempos ka fossiilkütuste tarbimine, sellal kui nende kättesaamine maapõuest muutub järjest keerulisemaks.

Sestap kuulub Puura pigem pessimistide hulka: ta ei välista, et nafta alternatiividele üleminekule eelneb paratamatult ränki kriise. Siis ei ole uued lahendused enam mitte võimalus, vaid hädavajadus.

«Suurusjärgud ikkagi ei klapi – praegu ei jõua taastuvenergeetika areng kompenseerida isegi tarbimise kasvu,» ütles keskkonnateadlane.

Kütuse kõrge hind süvendab Puura kinnitusel ühiskonnas sotsiaalset ebavõrdsust alates kas või sellest, kes saavad ja kes ei saa endale lubada autoga liikumise vabadust. «Kütuse hind on seotud põhimõtteliselt kõigega, ka maapiirkondade tühjenemise probleemiga,» rääkis ta.

Puura sõnul ei ole siiski kahtlustki, et inimkond jõuab uute energiaallikate ajastusse, sest teist võimalust lihtsalt pole. «Täiesti selge, et fossiilkütustel põhineva transpordi elueaks on jäänud sõltumata kliimalepetest veel mõni aastakümme. Aga küsimus on selles, milline tuleb üleminekuaeg,» lausus ta.

Elu nagu lill

Kui must stsenaarium toob endaga suurema ebavõrdsuse ja elatustaseme üldise languse, siis kõige lillelisema ennustuse järgi sõidame õige pea vesinikuelementidega autodega volilt, kuhu tahame. Vesinik ise ei maksa suurt midagi, sest seda toodab meie õuel asuv tuulegeneraator. Ka kütuseelemendid on muutunud odavaks ja töökindlaks.

Eesti Arengufondi nõukogu esimehe Raivo Vare hinnangul tuleb naftaleiukohti muudkui juurde, aga neist nafta ammutamine on järjest kallim ja kergitab toorme hinda. «Ehkki hind tõuseb, ei lõpe nafta veel otsa,» ütles ta.

Nii lükkubki vana süsinikupõhise tsivilisatsiooni lõpp ja läbimurre uude ajastusse Vare hinnangul edasi. «Olen veendunud, et naftaajastu lõpeb, aga teisalt ei lõppe see kindlasti lähema 25–30 aasta jooksul,» rääkis ta.

Vare kinnitusel võetakse uued tehnoloogiad kasutusele tõepoolest pigem siis, kui vanad on end lõplikult ammendanud. «Uued tehnoloogiad kipuvad küll valmima eelmise, vana tehnoloogia tsükli rüpes, aga need ei rakendu enne, kui mingi kriis ei tekita selleks vajadust,» hindas ta.

Vare ütles, et see kriis ei pruugi olla seotud mitte naftapuuduse, vaid kõrge hinna või naftavarude koondumisega liiga kitsa ringi kätte. Uute tehnoloogiate väljatöötamisest on tema sõnul huvitatud ning selleks ka võimelised eelkõige Jaapan ja ehk ka Saksamaa, millel puuduvad erinevalt Ameerika Ühendriikidest oma suured naftavarud.

Kas levinud jutud uute tehnoloogiate levikut takistavatest naftašeikidest tuleks liigitada vandenõuteooriate hulka?

«Šeikide vandenõusse ma ei usu, küll aga dikteerivad mängu hoopis huvitatud osalised tehnoloogia vallas,» selgitas Vare. «Need on kas võimsad riiklikud huvid või siis suured kontsernid, nagu näiteks autotööstus – seal on karvast kätt kohe palja silmaga näha.»

Uute energiaallikate rakendamine seisabki tema sõnul eelkõige huvipuuduse taga, sest paljud uutena esitletavad tehnoloogiad on tegelikult juba mõnda aega olemas.

Vajatakse uut teooriat

Peamiseks takistuseks uutele tehnoloogiatele üleminekul on ka Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis mikroakude arendamisega tegeleva Vahur Zadini hinnangul see, et senised ei ole end veel täielikult ammendanud. «Sestap ei võta tootjad ka suuri riske ega panusta piisavalt suuri summasid uutesse rakendustesse,» arvas ta.

Zadini sõnul on inimloomusele tüüpiline, et tegutsema hakatakse siis, kui ümberringi põleb. «Seni elatakse võimalikult kaua vana rasva peal,» rääkis ta.

Kas nüüd on läbi James Maxwelli (19. sajandi šoti teadlane – toim) sarnaste teadlaste ajastu, mil üks inimene suutis luua terve elektromagnetilise väljateooria ja pani nii aluse suurele osale sellest maailmast, mida me tänapäeval tunneme?

Äkki töötab veel kusagil mõni hull, kes trumpab üle miljonid teadlased ja paneb aluse täiesti uuele füüsikalisele teooriale? Pigem ei pruugi nüüdne hästikorraldatud teadusilm enam selliseid hulle kuuldagi võtta. Ja kui pole raha, siis ei tee ka teadust.

Akadeemik Enn Lust ei usu aga totaalse naftakriisi saabumisse: tema leiab, et enne saavad valdavaks uutel energiaallikatel töötavad tehnoloogiad.

«Tegelikult on sügavates maakerakihtides naftat küll ja teisalt on nafta asendajaks looduslik gaas, mille teadaolevad varud on suuremad kui kunagi varem,» rääkis Tartu Ülikooli keemia instituuti juhtiv mees. «Kiviaeg ei saanud otsa sellepärast, et kivid said otsa, vaid seetõttu, et jõuti keerulisemate tehnoloogiliste lahendusteni.»

Lust on veendunud, et vesinik-kütuseelementidelt või akudelt energiat saavad autod vahetavad nafta ja gaasiga sõitvad masinad kindlasti välja.

«See võib võtta 30, 50 või 100 aastat, aga see juhtub päris kindlasti – kui vesinik-kütuse­elemendi kasutegur on 2,2 korda kõrgem kui tavalisel bensiini või diisli sisepõlemismootoril, siis ei ole seda fakti võimalik pikalt ignoreerida,» kinnitas akadeemik.

Biokütustelt oodatakse uut põlvkonda

Esimese põlvkonna biokütused kujunesid läbikukkumiseks, sest maailm vajab põlde aina kallineva toidu, mitte biodiisli toorme kasvatamiseks.

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi teadlase Lauri Varese sõnul ei minda teise põlvkonna biokütuse puhul enam põldude kallale. Põldudelt pärineva biodiisli toorme kasvatamiseks kulutatakse ju palju traktorite ja kombainide jõudu ehk fossiilse päritoluga diislikütust. Teise põlvkonna biokütuste lähteaineks võivad olla ka õled, vananenud puit, puidujäägid või saepuru, ent ka toidujäätmed.

«Meie üritame kasutada lähteainena puitu,» ütles Vares. Puitu Eestis jagub ja sellest piisaks tema andmetel riigi vedelkütusetarbe jätkusuutlikuks katmiseks.

Ka puidust hakati algul tegema bioetanooli – tselluloos lagundati suhkruteks, kääritati ja nii saadi kütus. Aga juba sellise kääritamise käigus lendab kolmandik süsinikust CO2-na lihtsalt õhku.

Vares püüab teha koos kolleegidega puidust teisi ühendeid, mille kütteväärtus oleks kokkuvõttes etanooli omast suurem. «Üritame kätte saada furaaniühendeid ja oleme teinud nendega ka Tallinnas mõningaid katsetusi – iseenesest nad põlevad hästi ja mootoreid pole ilmselt vaja hakata ümber ehitama,» lausus ta.

Biokütusele annabki võrreldes teiste nafta alternatiividega lootust võimalus kasutada seda praegustes sisepõlemismootorites. Puidutselluloosist saab kuni 90 protsenti muuta vedelaks mootorikütuseks. «Tehnoloogia iseenesest pole midagi väga keerulist,» ütles Vares.

Tagasi üles