Proovisõit: SsangYong Korandoga Pripjati kummituslinnas

Whatcar?'i ajakirjanikul Tõnu Trammil avanes ainulaadne võimalus testida SsangYong Korandot Ukraina kummituslinnas Pripjatis.

Kümmekond aastat tagasi oli SsanYong Eestis pea sama tuntud automark kui Kia või Hyundai. Tänaseks on ta aga meie jaoks kadunud. Juba aastaid. Ja kui meenutada tema toonast disaini, siis vaevalt keegi temast ka väga puudust oskab tunda.  

Ometi on vahepeal nii mõndagi muutunud. SsangYong on läbi teinud põhjaliku uuenduse oma disainipoliitikas, seejärel seisnud silmitsi pankrotiga, vahetanud omanikke ning uute omanike all püüab ettevõte taas jalule tõusta. Usutavasti. Sest vähemalt Eestis on tema saatus endiselt segane.

AS City Motorsil on täna toimiv varuosasuhe ja müügivalmidus SsangYong Motors Europe`ga täiesti olemas, kuid viimane pole vist veel isegi päris täpselt aru saanud, mil moel ja kuidas nad kusagil üldse esindatud tahavad olla.

SsangYongi harakiri

Kuid mis siis ikkagi vahepeal juhtus? Mäletame ju meie SsangYongi viimati aastast 2006, mil Taani-Leedu ühisettevõte Nellemann Baltic üritas SsangYong Kyroni kaudu teha automargile siinsel turul veel viimast kunstlikku hingamist. Algselt oli edasimüüjaks kadunud AS Pleione, hiljem teine kadunuke, AS Kommest Auto. Lõpuks kadusid nad aga kõik.

Ettevõtmisel oli iseenesest jumet, sest äsja esitletud Kyron oli küll tagant kole nagu öö, kuid esiotsal polnud väga vigagi. Pealegi oli kohe-kohe tulemas uus SsangYong Actyon. Veel parema hinnaga kui Kyron ja veel suuremat turgu tõotav. Ja ta tuligi. Moskva autonäitusel aastal 2006 tõmmati uuel Actyonil kate pealt…ning igasuguste hädade ja kannatustega harjunud Vene näitusekülastaja tardus soolasambaks. Nii koledat autot polnud isegi nemad varem näinud.

Ilmselt just see hetk saigi saatuslikuks mitte üksnes Nellemann Balticule, vaid kogu SsangYong Motorsile. Tundub, et SsangYongi hiinlastest enamusaktsionärid poleks ise vist arugi saanud, et midagi on valesti (ärgem unustagem ka vahepealset Rodiust, mille koledusest räägiti suisa anekdoote), kui poleks saabunud majanduslangus ja üheainsa aastaga poleks SsangYongi müük kukkunud tervelt kolmandiku võrra. Kaks aastat hiljem seisis ettevõte silmitsi möödapääsmatu pankrotiga.

Ettevõtte jõulise päästmisaktsiooni võtsid ette hoopis vähemusaktsionäride esindajad Daewoost, mitte Hiina suuromanikud ise. Just tänu Daewoo eestvedamisele sekkus pankrotimenetlusse lõpuks Korea valitsus ja päästis olukorra kõige hullemast. 

Õigemini oli päästjaks Daewoo välja töötatud kontseptsiooniauto C200 (pildil), mis oli esimene kandevkerega maastur SsangYongi ajaloos ja mida esitleti avalikkusele 2008. aasta sügisel Pariisi autonäitusel.

C200 disainis Itaalia disainiguru Fabrizio Giugiaro isiklikult ning just toosama auto veeniski Korea riigijuhte ettevõtmist saneerima ja rahaliselt toetama. On ju tegemist siiski riigi suuruselt neljanda autotootjaga, mille kadumine tähendanuks kümnete tuhandete inimeste töötajäämist ja nägus C200 oli ilmne tõestus, et kõik pole veel päriselt kadunud.

Kuna SsanYong Motorsi Hiina omanikfirma SAIC (Shanghai Automotive Industry Corporation) keeldus jätkuvalt ettevõttesse raha juurde panemast, hakati talle otsima uut omanikku. Kosilase oli mitmeid, teiste seas  Renault-Samsung ja General Motorsile kuuluv Daewoo, kuid võitjaks kuulutati lõpuks hoopis India ettevõte Mahindra & Mahindra Limited.  

Ettevõtte üleandmisprotsess jõudis lõpule vaid mõni kuu enam kui aasta tagasi, mistõttu on tänaseni segane, millised plaanid uuel omanikul, Anand Mahindral, Euroopa turul (ja üleüldse) on? Kõik loodavad, et need on samalaadsed teise India autotöösturi, Ratan Tata, omadega, kes on puhunud Land Roverile ja Jaguarile sisse täiesti uue elu.

Ehk täna veel ei ole Mahindra plaane eriti näha. Kevadisel Genfi autonäitusel esitletud uued SsangYongi toodangumudelid olid pigem vigade parandused toonasest disaini-harakirist. Tõsi, XIV-2 kontseptsioon nägi juba päris lootustandev välja.

Korandoga Tšernobõli

Kuid antud hetkel on siiski ainus, mis laseb meiesugustel SsangYongi hetkeseisust mingitki aimu saada, toosama itaallaste kujustatud C200 kontseptsiooniauto, millest on tänaseks kasvanud välja täiesti elujõuline uus Korando. 

Auto, mille tulekuga Mahindra ennast laiemale avalikkuse presenteeris, kuid mis tegelikkuses oli Daewoo eestvedamisel välja töötatud juba mitu aastat enne teda.

Kui Venemaa välja arvata, on lähim koht, kus Korandot ametlikuks müüakse, Ukraina. Vähe sellest, teda isegi toodetakse seal: Krementšukis, Krazi tehases. Või noh, mis toodetakse, pannakse lihtsalt kokku Koreas toodetud detailidest, et pääseda valmis autodele kehtestatud kõrgetest tollimaksudeks.

Mõeldud-tehtud! Head kolleegid Ukraina Auto Bildist ja Avtotsentrist teatasid meie rõõmuks, et neil on just üks selline pikas testis ja hea meelega annaksid nad meile teda päevaks-paariks proovida. Kui vaid viitsite kohale tulla. Viitsisime küll, sest ammune kavatsus käia ära Tšernobõlis ja Pripjati inimtühjas kummituslinnas, oli saanud kinnisideeks omaette. Just sinna ja tagasi sõiduks sobis Korando suurepäraselt.

Tänu headele kohalikele kolleegidele ja Ukraina eriolukordade ministeeriumile õnnestus meil saada sedavõrd kõva «propusk», et pääsesime oma sõidukiga otse tsooni, kuhu üldjuhul vaid grupiekskursioone lubatakse. Sõit inimtühjas Pripjati linnas uhiuue Korandoga oli kahtlemata elamus omaette, kuid sellest juba lähiajal eraldi meie blogis.

Peaaegu nagu päris

Siinkohal räägiks siiski autost. Uus Korando on vaid õige pisut väiksem kui tema kaasmaalased Hyundai ix35 ja Kia Sportage. Ta on neist ca 30 mm lühem, 25 mm kitsam ja 40 mm madalam. Ukrainas maksab ta vahemikus 18 000 kuni 23 000 eurot. 

Ehk kui võtta aluseks tõsiasi, et Korando on saadaval vaid 175 hj diiselmootoriga ning meil müüdavate Kia ja Hyundai ca 40 hj nõrgemad diiselversioonid maksavad vahemikus 22 000 kuni 26 000 eurot, siis on Korando selgelt soodsam.

Muidugi ei oska arvata, milliseks võiks tema hind kujuneda meil, kuid näiteks maksab bensiinimootoriga (163 hj) Hyundai ix35 Ukrainas ametliku hinnakirja järgi vaid 300 eurot vähem kui meil, ehk väga suurt vahet ei tohiks Korea autode hinnakirjades meie ja Ukraina vahel olla. Ja olgem ausad, ega päris võrreldavad nähtused ix35-Sportage ja Korando ikka ei ole kah. Oleneb muidugi, mis nurga alt alt asjale läheneda.

Kui läheneda Korandole selle nurga alt, et tegemist on esimese täiesti uue autoga, mille SsangYong tõi turule pärast 2006. aastal üldsust šokeerinud Actyonit, siis pole muidugi mitte millestki rääkida. Nagu öö ja päev! Ja muideks, venelased pole vist tänaseni üle saanud neid kuus aastat tagasi Moskva näitusel tabanud ehmatusest, sest ainsana Venemaal müüakse Korandot New Actyon nime all. Justkui rõhutades:«unustage ükskord ometi see vana Actyon juba ära ja vaadake, kui ilus on uus!»

Ja tõepoolest, välimus, sisemus, kõik on viimase peal, nagu ühes tänapäeva autos olema peab.  Uuendatud Mercedese kaheliitrine ja 175 hj diiselmootor annab autole piisavat reipa astumise (seda tõsi küll, alles suurematel pööretel, sest n-ö alumine ots on sellel mootoril üpris jõuetu: enne 2200 pööret minutis ei toimu kapoti alla suurt midagi) ja kütusekulu automaatkäigukastiga versiooni juures jäi proovisõidul keskmiselt 7,5 l/100 km kanti. Mõistlik hind veel sinna juurde ja auto missugune!

Kui võrrelda teda mõned aastad varem Ukrainas sõidetud Toyota RAV 4 Hiina päritolu klooni, Chery Tiggoga, on vahe samuti mäekõrgune. Kui panna ta aga müüdavate ix35 ja Sportage´ kõrvale, annab SsangYongi vahepealne paigaltammumine siiski tunda. Müratase kabiinis on tuntavalt tugevam, vedrustus oma pika käigu tõttu ujuvam ning roolisüsteem võiks eeldada pisut rohkem konkreetsust. Siin-seal lööb esmase klantspildi alt välja ka auto tegelik odavus. Nagu näiteks uksepolstrid, mis on üleni kõvast plastikust.

Pigem meenutab ta oma olemuselt eelmise põlvkonna Kia Sportage`t, millele on uus võimas mootor aiste vahele pandud. Või midagi säärast. Päris tänapäeva tippudest (mida ix35 ja Sportage juba kahtlemata on), jääb Korando veel sammu võrra maha. Kuid eks seda näitab ilmekalt ka tema hinnakiri neis riikides, kus teda müüakse. Keegi ei tule ju selle peale, et nuriseda Dacia Dusteri odava materjalivaliku üle.

Kokkuvõtteks

Väga raske on midagi lõplikku öelda, kui ei tea, milliseid mõtteid härra Mahindra oma peas veeretab. Mitmes riigis, kus Korandot Euroopas müüakse (Venemaa ja Ukraina), pannakse teda ka kohapeal kokku, ehk maksud on  tänu sellele pisut teised. Samas, Venemaal pannakse kokku ka Kia Sportage`t, kuid ometi on viimane Korandost (New Actyonist) pea veerand miljonit rubla kallim.

Ehk kui härra Mahindra otsustaks temaga tulla Lääne-Euroopa turule odavtootena, nagu on Dacia Duster, oleks tal minekut nii mis hirmus. Eriti toosama proovisõidetud 175 hj diiselmootori ja automaatkäigukastiga variant. Kui selle hind jääks sarnaselt Ukrainaga kusagile 22 000 euro piiresse, oleks asjal täitsa jumet. Sest diisli ja automaadi kooslus maksab reeglina ikka üsna palju (Kia Sportage`l ligi 25 000 eurot, Hyundai ix35-l 1000 euro jagu veelgi enam).

Kui ta hakkab aga väitma, et see on täpselt sama hea auto, kui eelmainitud ning tema eest tuleks välja käia täpselt sama palju raha, siis unustagu ära. Need autod ei ole päris võrreldavad nähtused.

Kuid ometi, mulle uus Korando meeldis ja ma täiesti siiralt usun, et mõne aasta pärast on SsangYong taas müügil ka meil. Või vähemalt ma loodan. Ajad ja autod ei ole kaugelt enam need, mis nad olid kuus aastat tagasi, kui hiinlastele kuulunud SsangYong oma disainiga otsejoones kuristikku sööstis.

Meeldis: Disain, varustus, hind (Ukrainas)

Ei meeldinud: Väike tehniline mahajäämus konkurentidest