100 000 kilomeetrit Mercedese kompakti, B-klassiga. Päris kallis lõbu. Kuid kvaliteet maksab.
100 000 km test: Mercedes-Benz B-klass
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Polaarhõbe. Mägihall. Kosmosmust. Fui. Rõõmsast ja kirevast elust selline värvipalett vist ei räägi. Kuid just sääraseid kiretuid toone eelistab 70 protsenti Mercedes-Benzi B-klassi auto ostjaist, kirjutab
Taeva pärast mitte midagi erilist valida, mitte mingil juhul massist erineda, näib olevat nende juhtmõte. Jäägem konservatiivideks. Niisiis, kes B ütleb, mõtleb sellele, kui palju tema auto väärtusest aastas kaob. Ja mitte mägiteede võludele.
Seejuures ei saa väikese Mercedese puhul konservatiivsusest küll rääkida. Võtkem kas või tema topeltpõrand. Niinimetatud sändvitškonstruktsioon, mis mootori ja käigukasti osaliselt auto alla nihutab ning reisijad tehnika kohale paigutab, võimaldab väga head ruumikasutust. Sealhulgas tasase põhjaga suurt pakiruumi, avarust kõigile reisijatele ning kõrget, ülevaatlikku isteasendit.
Kuid hinnaltki kipub B-klass harilikest kompaktautodest üksjagu kõrgemale. Baashinnaga (testi alguses 2006. aastal 25 725 eurot ehk ca 402 000 krooni) müüakse teda haruharva.
Sest pisike B sünnib siia maailma peaaegu alasti, sisaldades vaid kõige hädavajalikumat varustust. Isegi turvakardinad ja elektriliselt käitatavad tagaaknad - jah, Saksamaal koguni raadio - nõuavad lisaraha.
Auto Bildi testiautole oli lisatud varustust ligi veerand miljoni krooni võrra, nii et hind kerkis peaaegu 40 000 euroni (620 000 kroonini). Mille eest saab kaks kaheliitrise TDI-mootoriga Golfi.
Edu võti: kõrge isteasend, palju ruumi
See kõik tõstab ootused kõrgele. Ette rutates märgime, et pettuda meil ei tulnud. Sõidupäeviku sissekanded räägivad rahulolust ja mugavatest reisidest. Istmeid hinnatakse skaalal «hästi sobivad» kuni «täiuslikud». Ruumi on palju - kusagilt ei pigista. Ja eriti tähtsaks peavad mõned katsetajad, et «lõpuks ometi on ühest autost ka suurepärane nähtavus».
Juba esimesed kilomeetrid näitavad, et B-klassi juhtimine ei käi kellelegi üle jõu. Juhtimisseadmed istuvad imehästi kätte, käiguvahetus töötab kergelt. Ehk peitub just siin põhjus, miks kompakt-Benz just 50-aastaste ja vanemate ostjate lemmikuks kipub?
Samas oskab A-klassist omajagu mahukam sõiduk ka noori perekonnapäid vaimustada. Auto Bildi toimetaja Ralf Bielefeldt kiidab pärast oma naise ja kahe tütrega sooritatud pikemat reisi: «See on ehtne Mercedes. Neli sõitjat, kohvrid, kompsud, tõukerattad ja mänguasjad - ja ikkagi lõõgastav sõit.»
Heaolul on muidugi selge põhjus: B-klassi teeb mõnusaks väiksemast A-klassist tuttav äärmiselt mitmekülgne ruumikasutus. Tagaistme kokkuklappimine või autost eemaldamine käib mõne käeliigutusega. Teoreetiliselt saaksite foori punase tule ajal oma sõiduki veomasinaks muuta. Nii hästi varieeritavaid autosid pole just palju.
Miks peab B-klass nii jäik olema?
Nii jäikasid samuti mitte. Ilmselt on Mercedes B-klassile antud reklaaminime Sports Tourer täht-tähelt võtnud ja autot ringrajale kohandada üritanud. Millest järgneb katsetajate üksmeelne tõdemus: «Vedrustus on põhjendamatult jäik.» Mõttetult jäik, sest üleliia sportlik vedrustus läheb auto meeldivalt healoomuliste sõiduomadustega ning üpris aeglase ülekandega rooliga karjuvasse vastuollu.
Vähemasti on Stuttgardi autoehitajad oma püsiväärtustele truuks jäänud koostekvaliteedi asjus: ükskõik kuidas, peaasi, et soliidselt. Nii võiski Auto Bildi fotograaf Toni Bader veidi enne testi lõppu imestada, et paneelid ja polstrimaterjalid on kui uued.
Kuid juba esimestel kilomeetritel avaldus väikese Benzi suurim viga: toorekäiguline diiselmootor. «Äärmiselt vali diisliplagin,» nagu AB toimetaja Andreas Borchmann CDI-d iseloomustas, ei passi tõesti B-klassi üldiselt tagasihoidliku iseloomuga. Pealegi kui mootor tuletab kiiresti meelde kõnekäändu «palju kära, vähe villa».
Madalatel pööretel nõrk, keskel enam-vähem veojõuline, ülalpool laisk pöördeid koguma - nii võiks jõuallika kohta sõidupäevikusse kirjutatu lühidalt kokku võtta. Samas mõõdeti testi lõpus stendil mootori võimsuseks 108 hobujõudu. Nii et kõik peaks justkui korras olema?
«Auto on selle mootori jaoks lihtsalt liiga raske. Käiku tuleb väga tihti vahetada, see aga ajab kütusekulu lakke,» selgitab AB toimetaja Alexander Cohrs probleemi olemust.
Kaks näpukat lahutab tipptulemusest
Tal on õigus: sajale kilomeetrile keskmiselt 7,7 liitrit diislikütust kulutav CDI ei saa ses asjas kellelegi eeskujuks olla. Kuid peaaegu oleks tipptulemus tulnud töökindluse alal. Kui ometi elektroonika paari vempu poleks visanud.
Kabiinituulutuse juhtplokk läks 65 733 kilomeetri järel rikki, nii et ventilaator töötas ainult täispööretega. Ja umbes 30 000 kilomeetrit hiljem hakkas ESP hoiatustuli näitama piduritule lüliti riket. Pisiasjad, mis kuigi palju ei maksa - rahaliselt. Ärritavad nad seda enam.
Ning need pisiäpardused maksavad B 180 CDI-le koha Auto Bildi töökindluse edetabeli tipus. Üheteistkümnes koht pole tegelikult auto vääriline. Sada megameetrit läbinud B-klassist on tegelikult kahju loobuda isegi Auto Bildi noorematel töötajatel, vanematest rääkimata.
Ja sugugi tähtsusetu pole kogemus, et Mercedes - nagu vanasti - taas varjatud kvaliteeti pakub. Auto lahtimonteerimine 100 000 kilomeetri järel sarnaneb töökindla ja kauakestva tehnika näitusega: ei B 180 CDI mootoril ega jõuülekandel ole võimalik kulumist avastada.
Kolvid ja silindrid, laagrid ja liigendid näevad uued välja, käigukasti hammasrattad on teravaservalised nagu esimesel päevalgi. Kuid eks ole see tüüpiline: ka vanaduses jääb Mercedes meeldivalt tagasihoidlikuks. Mida soovisimegi tõestada.
Kokkuvõte
Hinne: 4-
Silmnähtav vananemine? Meie B-klassi puhul tundmatu nähtus. Kulumine? Vaevumärgatav. Mootor? Toorevõitu, kuid ilmselt igavene. Rikked? Jah, neid oli - elektroonika jukerdas -, kuid üldiselt läbis auto testi töökindlana.
Ja näitas, kui palju Mercedes oma kunagisest kvaliteedist on taastada suutnud. A- ja M-klassi üpris nadide tulemuste järel suutis E-klass kolme aasta eest esimese kolmeharulisele tähele sobiva hinde saada. B 180 CDI jätkab nüüd head tava. Õnnitlused Stuttgarti.
Jan Horn, Auto Bildi toimetaja
Mercedes pikas testis: kvaliteet tõusuteel
Hinded:
A 170 CDI 3-
ML 270 CDI 2
C 220 CDI T 3-
E 320 CDI T 4+
B 180 CDI 4-
Auto Bildi lugejate arvamused
Probleemitu, nagu oligi oodata
Auto on pidanud töökotta sõitma ainult korraliseks hoolduseks ning talviseks rehvivahetuseks. Kuid uuest peast 31 000 eurot maksvalt autolt ei tohigi muud oodata.
Rolf R. Mattes, Mercedes-Benz B 200 (136 hj)
Ehtne kütusesäästja
Resümee kahe aasta ja 57 000 kilomeetri järel: olen igati rahul. Vaid auto pöörderaadius on liiga suur. Saja kilomeetri läbimiseks kulub keskmiselt 5,6 liitrit diislikütust.
Winfried Scherber, Mercedes-Benz B 180 CDI (109 hj)
Kütusekulu on liiga suur
Viis korda pidin töökojas käima, kuni nad esipidurite kolina kõrvaldada suutsid. Häirivad liiga kõrged tühikäigupöörded külma ja kuuma ilmaga ning sellest põhjustatud suur kütusekulu.
Armin Merz, Mercedes-Benz B 180 CDI (109 hj)
Remonditööd
65 606 km
Piduriklotsid vahetatud nii esi- kui ka tagaratastel - 347,27 eurot (5434 krooni).
65 733 km
Kabiinituulutuse ventilaator töötab ainult täispööretel (5. astmes). Eeltakistite plokk (paremal) vahetatud ja viga sellega kõrvaldatud - garantii korras, muidu 46 eurot (720 krooni).
84 010 km
Juhiukse tihend on lahti tulnud. Korralikult paigaldatud hoolduse käigus - garantii korras.
93 815 km
ESP-hoiatustuli süttis sõidu ajal. Põhjustajana leitud ja vahetatud katkine piduritule lüliti - garantii korras, muidu 52 eurot (814 krooni).
Tootja reaktsioon: nii ütleb Mercedes...
...liiga pehme rooliratta kohta
Meie klientidelt on tulnud tõesti kaebusi multifunktsionaalse rooliratta haptika üle. Reageerisime kriitikale kiiresti ja juba 2007. aasta keskpaigast võtsime kasutusele rooliratta jäigema katte.
...mootorikatte puuduva summutusmati kohta
Mudelil B 180 CDI ei ole mootorikatte summutusmatti kasutatud. Ka praegu toodetavatel autodel ei ole selles piirkonnas mürasummutust ette nähtud. Niisiis polnud matt testiautole paigaldamata unustatud, vaid sõiduk vastas seeriatoodangu nõuetele. Põhjalikud müratõrjeuuringud on nimelt näidanud, et kapotialune matt sõitjate heaolule midagi ei lisa.
Tehniliselt ehtne Mercedes
Testi viimasel 650 kilomeetril Hamburgi ja Stuttgardi vahel näitas B 180 CDI taas kord oma nooblit päritolu. Ei mingeid naksumisi laepolstris, ei mingeid kolinaid ustes, ei mingeid kriiksumisi istmetes - vaid mõnikord harva õrn heli armatuurlauast. Nii soliidselt on vähesed pika testi lõpetajad demonteerimisele sõitnud. Päris kahju temast...
Enam kui rahuldav pilt avaneb autopõhja ja agregaatide vaatlemisel. Viimaseid kaitsvate suuremõõtmeliste paneelide eemaldamisel näeb autopõhi välja nagu äsja tehasest tulnud.
Mootor ja käigukast on täiesti kuivad, abiagregaadid, nagu generaator, kliimaseadme kompressor ja starter, õige veidi mustust korjanud. Vaid eelkatalüsaatori esimeses otsas märkame väikest vigastust.
Head muljet ei kahanda kuigivõrd ka ülevaatuse järgmised etapid. Korrosioonikaitses pole ühtki nõrka kohta, ka kereõõnsuste endoskoobiga uurimine annab ainult positiivseid tulemusi. Nagu ka silindrite ja kolbide mõõtmine ning kõigi 16 klapi inspekteerimine.
Ja olgu sõidupäevikus kriitikat väikese võimsuse aadressil, kuid kompaktne diiselmootor on 100 megameetrit suurepäraselt vastu pidanud. Vaid siduriketastel võib leida märke sellest, et pisikest CDI-d nii mõnigi kord sportautona liikuma taheti sundida.