Proovisõit: Volvo V40

Volvo V40. Foto: whatcar.ee

Selle üle, kas uuest Volvo V40st saab oma klassi liider, arutleb Whatcar?'i ajakirjanik Argo Verk.

Juba aastakümneid oleme harjunud Volvo S-tähega mudeleid pidama sedaanideks ning V-tähega tähistatuid universaalkere omavateks. Uue V40-ga kaldub Volvo sellelt rajalt kõrvale ning siseneb üle 16 aasta tõenäoliselt kõige konkurentsitihedamasse autoklassi – kompaktsete luukpärade mängumaale, mida rahvasuus ka «Golfi-klassina» tuntakse.

Saksalikult rootsilik

Otse loomulikult positsioneerib Volvo oma uudismudeli selle segmendi ülemisse otsa, kus ees ootamas näiteks BMW 1. seeria ja Alfa Romeo Giulietta. Kohe-kohe on saabumas V40 kombel Genfis esitletud Mercedese A-klass ning Audi A3. Seega satub V40 piltlikult öeldes keset tänavakaklust, kus armu ei anta ja igaüks vaid iseenda eest väljas.

Volvo kiituseks peab ütlema, et uudismudel saab kaasa kõik vajalikud omadused, mis selles võitluses esile tõusta aitavad. Sõiduomadused on tippklassist ning varustus sisaldab nimetusi, mida oluliselt suurematelt/kallimatelt autodelt leidma oleme harjunud.

Tegelikult tundub mulle, et hiljutine omanikuvahetus on Volvole hästi mõjunud. Sarnane mulje jääb ka vestlustest firma töötajatega, kelle sõnul hiinlased Euroopa asjadesse palju ei sekku ning keskenduvad eelkõige koduturule. See aga võimaldas ettevõttel sakslasest juhi käe valmistada sõiduk, mis ühelt poolt on endiselt äratuntavalt Volvo, kuid mille «volvolikkus» ei ole sealjuures pealetükkiv.

Ühtäkki taban end mõttelt, et uus V40 võiks vabalt olla kellegi esimene Volvo. Kellegi, kes siiani harjunud sõitma eelkõige näiteks Saksa päritolu autodega. Uskuge, üleminek oleks lihtsam kui kunagi varem.

Disain

Tuttavaid jooni leiab V40 ümber palju. V-kujuline mootorikate ja tagant laienevad «puusad» iseloomustavad Rootsi margi sõidukeid juba läbi mitme põlvkonna. Lisaks leiab küljevoldist vihje ajaloolisele P1800 mudelile. Otse tagantvaates meenutab V40 pisut väikest C30, kuid profiilis see mulje hajub.

Huvitava detailina väärivad veel mainimist tervelt 3 aknapesudüüsi mootorikattel tavapärase 2 asemel. Seda, kas pihustatav vedelikukogus suureneb või tänu pritsimistäpsusele hoopis väheneb, saab näha juba meie porises sügises, kui esimesed V40 septembris Eestisse jõuavad.

Kabiinis leidub samuti piisavalt äratundmisrõõmu. Tuttavad on nii õhuke «ujuv» keskkonsool, kui ka inimese kehakuju jäljendavad kliimaseadme juhtnupud. Uudisena ja üleüldse esimese Volvona aga varustatakse V40 täisdigitaalse näidikuplokiga, millele juht omatahtsi 3 erinevat väljanägemist saab anda.

Eco pakub mahedalt rohekat taustavalgust ning premeerib eriti säästliku sõidu eest väikese virtuaalse teemantiga. Elegance manab ekraanile soliidse pronksikarva spidomeetri ja Performance toob kesksele kohale suure numbrilise kiirusnäidu ning punase taustaga tahhomeetri. Kindlasti kujuneb igaühel aja jooksul välja oma lemmik ning vaevalt keegi ekraanipilte väga tihti muutma hakkab, kuid aeg-ajalt vaheldusena pole see mõte üldsegi paha.

Veel detaile

Kabiinist rääkides ei saa ma üle ega ümber sisepeeglist. See raamita klaasitükk on oma viimistluses V40 tõeline pärll! Praktilise omadusena oskab nimetatud kunstiteos lisaks peegeldamisele näidata ka ilmakaart, kuhupoole auto nina parasjagu pööratud.

Juba ainuüksi peegli pärast tasub leida üleliigsed 5-10 minutit, et Volvo esindusse sisse jalutada ja seda oma silmaga kaeda. Teine põhjus võiks olla V40 stereo, sest melomaanide rõõmuks on Volvo rõhku pööranud ka auto helisüsteemile.

Tõenäoliselt hakkab testiautode Premium Stereo System kuuluma lisavarustusse ja vaid jumal taevas teab, mis number hinnalipikule kirjutatakse, aga uskuge – see on seda raha väärt! Kõlaritest väljuv heli on nii puhas ja ka suuremal võimsusel nii moonutustevaba, et muusika kuulamisest saab täielik nauding.

Lisame kõigele eelnevale veel ääretult meeldivad, spetsiaalselt V40 jaoks disainitud istmed, valgustusega käigukanginupu ning mugava sõiduasendi ja saame kokku interjööri, mis näeb ülihea välja ega väsita isegi pikemal sõidul.

Muuseas, Volvo kasutas auto loomisel mitmete maailma eri linnades paiknevate testgruppide tagasisidet, et pakutavad lahendused saaksid just sellised, nagu ostjatele meelepärane.

Ilmselt sõidavad grupi liikmed siiski enamuse ajast üksi või kahekesi, sest tagaiste avarusega ei hiilga. Samuti on pigem napivõitu pagasiruumi 335 liitrine mahutavus. Plussina märgin sealjuures aga ära nutikalt volditava põhjakatte, mis eri kõrgustesse ja asenditesse seatuna kaubaruumi hästi varieeritavaks muudab.

Turvaline nagu Volvo

Tänapäeva automaailmas, kus Ameerika autod kannavad itaalia nimesid ja Korea toodang võidab disainiauhindu, on siiski midagi, mis aastate jooksul muutunud pole – ükski Volvo ei välju koosteliinilt ilma tipptasemel turvavarustuseta.

See turvalisuse kuvand, mida Volvo aegade jooksul edukalt on kultiveerinud, saab V40 puhul taas tugevalt ostjatesse kinnistatud. Otsasõidul jalakäija kukkumist pehmendav turvapadi, potentsiaalseid ohtusid ka küljelt märkavad kaamerad, täiustatult isegi kuni 50 km/h kiiruseni toimiv City Safety isepidurdus - need on vaid mõned nopped pikast turvavarustuse nimekirjast.

Juhti assisteerivad lisaks traditsioonilistele «abimeestele» ka reajälgimis- ning iseparkimissüsteemid, samuti annab V40 märku, kui eessõitvale autole hetkekiirust arvestades liiga lähedal ollakse.

Hea juhitavus ning turbomootorid

Teel käitub V40 kindlalt. Rool püsib täpse ja konkreetsena ning auto jätab tugeva ja tihke mulje. Ausalt öeldes oli võrdväärselt hea sõita nii käänulistel mägiteedel kui ka noolsirgel trassil, kus näiteks 160 km/h veel väga mugava kiirusena tundus. Seda muretut muljet süvendab veelgi ääretult vaikne kabiin. Tubli töö!

Pisut võiks ette heita suurevõitu pöörderaadiust. Nii mõnelgi korral tuli manööverdades ootamatult ka tagurpidikäiku kasutada. Kuuldavasti olevat probleem eriti märgatav suuremate veljemõõtude puhul, pisemate ratastega V40 selle all nii palju ei kannata.

Mootorivalik hakkab ajastule omaselt koosnema vaid turbomootoritest. D-märgist kandvate diislite rida stardib 115 hj arendavast D2-st ja lõpeb 177-hj D4-ga. Ottomootorite vastav rida jookseb 150-hj T3-st kuni kiirusefännide maiuspala – 254-hobujõulise T5-ni. Sealjuures pakutakse kõiki jõuallikaid peale nõrgimate ka automaatkastiga, võimsamate puhul on see ka ainsaks valikuks.

Sõiduproovi saime kahjuks teha vaid diislitega. D2 tundub oma vaid 94 g/km CO2 päästuga olevat igati mõistlik valik ja ka Volvo turundajad prognoosivad sellele versioonile suurt müügiedu. Itaalia mägiteedel jäi see küll pisut nõrgaks ning ülesmäge lõigud erilist naudingut ei pakkunud.

Teine proovitud V40 – automaatkäigukastiga D4 – on hoopis teisest puust sõiduvahend. Jõudu jätkub mõnusa urina saatel igast asendist ja käigukast saab oma tööga ka peaaegu perfektselt hakkama. Väikse miinusena läheb kirja vaid viivitus paigaltstardil.

Vajutades kohalt võttes kergelt gaasi, ei juhtu esimesel hetkel palju midagi. Kui juht nüüd veidi julgemalt pedaali tallab, rakendub mootori 400 Nm aga hetkega töösse ning tulemuseks on oodatust oluliselt rajum start. See öeldud, harjub iga juht siiski pikemal kasutamisel gaasi paremini doseerima, mistõttu suure probleemiga ilmselgelt tegemist pole.

Kokkuvõtteks

Volvo V40 ei ole päris ilma vigadeta auto. Aga fakt, et negatiivsena tuleb ära märkida suurevõitu pöörderaadiust, annab tunnistust, et põhiasjades pole rootslased eksinud. Tegemist on korralikult kokkupandud, heade sõiduomaduste ja asjaliku varustusega sõidukiga.

Lõpetuseks hinnast ka. Meil startib V40 tasemelt 23 900 eurot, mis ilmselt on saadud õunte pealt vaatamise teel, kusjuures õunte rolli etendavad Audi A3 ja M-B A-klass. Selle kolmiku vahel jagatakse tõenäoliselt ka klassiliidri staatus ja minu arvates ei tohiks «sakslased» hetkel ennast üleliia kindlalt küll tunda.

Meeldib: Disain, juhitavus, istmed ja rool, stereo, sisepeegel

Ei meeldi: Kitsavõitu tagaiste ja pagasiruum, suur pöörderaadius