Ragner Paevere: riigikapitalism IT sektoris – päriselt?

Ragner Paevere

FOTO: SMIT

Agu Leinfeld kirjutab oma 16. mai arvamusloos «Kehtestame riigikapitalismile IT sektoris null-tolerantsi», et PricewaterhouseCoopers’i 2018. tehtud uuring oli vigane ja ainus sisuline põhjus sellist uuringut üldse korraldada, on soov leida põhjendusi riigikapitalismi soodustamiseks.

PricewaterhouseCoopers’i 2018. aasta uuring põhineb Siseministeeriumi ja Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse (SMIT) andmetel. Uuringu algne eesmärk oli tõestada või lükata ümber hüpotees, mida SMIT oli aastaid rääkinud – IT on alarahastatud ja sellisel viisil pole pikalt võimalik jätkata. Lisaks sellele püüdsid uuringu läbiviijad leida täiendavaid kokkuhoiu kohti, et eelarve miinust selle arvelt katta. Paraku neid kohti ei leitud.

Antud analüüsi tellija oli Siseministeerium, mitte SMIT. Siseministeeriumile kõige sobivam tulemus uuringust oleks olnud mitte see, et IT on selgelt alarahastatud, vaid pigem vastupidi. Kui audiitorid oleksid leidnud laristamist ja ebaefektiivsust, siis oleks saanud seda vähendades suunata vabanevad vahendid teistesse siseturvalisuse valdkondadesse. Seega on antud teema puhul vale ka väita, et see, kes maksab, tellib muusika.

Agu Leinfeld nimetab ekslikuks uuringu seisukohta, et erasektorilt arenduse tellimine on kallim kui sama arendust riigis ise teha. Ma olen Aguga täiesti nõus, et IT-inimeste palku era- ja riigisektoris võrrelda pole mõtet, need on suures pildis samad. Head arendajad ja administraatorid ei tule riiki tööle ainult missioonitundest.

Olles ise poole oma karjäärist töötanud erasektoris, siis ma ei arva ka, et riik või erasektor on administratiiv- või juhtimiskuludelt oluliselt erinevad. Vähemalt on see nii riigi IT-majade ja erasektori IT-ettevõtete osas. Kui vaadata kasvõi seda kui mitu spetsialisti töötab asutuses ühe juhi kohta, siis see number oluliselt ettevõtete ja asutuste lõikes ei erine.

Kust siis tuleb see kallim hind erasektoris? Agu unustas paraku oma artiklis mõned väga olulised komponendid, mis teenuse hinna riigile kalliks teevad. Ükski erasektori ettevõte ei paku teenust missioonitundest või lihtsalt selle pärast, et saaks midagi riigile teha. Kui me ütleme, et arendaja palk on konstant ja administratiivkulud on ka laias laastus samad, siis kasum on asi, mida SMIT Siseministeeriumile teenima ei pea.

Ma ei väida, et IT ettevõtete kasumimarginaal on 2,75, aga kindlasti on see rohkem kui mõni protsendipunkt. Omanik tahab oma investeeringu pealt kasumit teenida ja see ongi kapitalistlikus ühiskonnas täiesti normaalne.

Erasektorist tellimise muudab kallimaks ka see, et riik ei saa loobuda kogu enda tuumikkompetentsist. Teatud hulk personali peab jääma selleks, et osata olla tark tellija. Sellest tulenevalt suureneks tõenäoliselt tellimise, kontrollimise ja teenuste omamisega seotud inimeste hulk. Lisaks tuleks meil kuidagi leevendada tarnija vahetusest tulenevaid riske.

Riik peab teatavasti korraldama teatud perioodi tagant uusi hankeid ja miski ei garanteeri, et uus teenusepakkuja teeb asju samamoodi ja samal tasemel kui eelmine partner. Kui riigil endal mingit kompetentsi majas sees ei ole, siis on iga selline teenusepakkuja vahetus vägagi valulik.

Kõik see eelnev oleks minu hinnangul isegi vähetähtis juhul kui me kallima hinna eest saaksime täiendavat lisaväärtust läbi Eesti riigi majanduskasvu või  IT-sektori arengupotentsiaali. Täna paraku jääb taustal kõlama, et üks või teine firma on riigipirukast natuke kaugele jäänud ja omanik on selle peale pahane. Jutt sellest, kuidas erasektor on efektiivsem kui riik ja suudab valmistehtud lahendusi eksportida ei pea suuresti paika.

Suurem enamus SMITi tehtud arendusi on vägagi Eesti Vabariigi spetsiifilised. Sisuliselt on tegu nn rätsepaülikondadega. Ja neid ülikondi üks ühele kuhugi mujale maha müüa on äärmiselt keeruline. Seda on proovitud ja see pole õnnestunud. Riigil ei ole kunagi olnud ambitsiooni omada riigi IT-ekspordi ettevõtet.

Pigem oleme me täna avamas maksumaksja raha eest kirjutatud koodi kõikidele huvilistele läbi riikliku koodivaramu (https://koodivaramu.eesti.ee ). Erasektor saab võtta, kasutada, arendada sinna oma teenuseid ja eksportida nii palju kui jaksab.

Koostöö erasektori ja riigi vahel ei ole nii lootusetu kui eelpool kirjutatust võiks järeldada. Tegelikult on küllalt teenuseid, mille puhul ma olen Aguga täiesti nõus ja leian, et riik ei peaks neid IT-teenuseid ise pakkuma või võiks seda teha vähendatud kujul. Eelkõige puudutab see kõiki selliseid teenuseid, millel on ka erasektoris laiem tarbijaskond olemas. Mastaabiefekt ja efektiivsus võiks olla märksõna kui me räägime kasutajatoest, tehnikutest, IT-taristust või standardsetest platvormiteenustest.

Lisaks tasub kindlasti kaaluda selliste IT-arenduste sisseostmist, millel on täiendav ekspordipotentsiaal või kasutajaskond erasektoris. Rätsepaülikonnad aga peavad olema riigi enda teha.

Tuumikkompetentsi omamine on selliste teenuste arendamisel kriitilise tähtsusega.

Tagasi üles