Garage48 vastus kriitikale: see ongi päriselt nii

Priit Salumaa Foto: Erakogu

Kriitika sel teemal, kas ja kuidas digiriigi häkatonide käigus väljatöötatud lahendused kasutusele võetakse, on tegelikult kohane, leiab Garage48 ning Mooncascade'i kaasasutaja Priit Salumaa vastuseks eile Postimehe tehnikaportaalis avaldatud arvamusloole «Ettevõtja: Digiriigi häkaton ei arenda e-Eestit edasi».

Riigiametnikud tulevad digiriigi häkatonil oma algatusel välja probleemidega, mis nende arust vajavad lahendamist. Eesti parimad IT-ettevõtted töötavad selle 48-tunnise maratoni käigus välja toimivad lahendused või siis vähemalt esimesed lähendid toimivale lahendusele, sest tihtipeale pole probleemid triviaalsed.

Kriitika sel teemal, kas ja kuidas väljatöötatud lahendused kasutusele võetakse, on tegelikult kohane. IT-lahenduste riigihangetel on oma sissekäidud loogika, mis ilmselgelt selliseid kiireid lahendusi ja nende väledat kasutusele võttu ei toeta.

Arvestades, et selliste lahenduste väljatöötamise formaat on iseenesest juba täiesti revolutsiooniline, nõuab see formaat ka järgmist sammu – nende rakendamiseks on samuti vaja väikest revolutsiooni – muudatusi lahenduste kasutusele võtuks.

Miks digiriigi häkatoni vaja on?

See üritus on justkui haridus- ja võrgustumise programm, mis toob uut mõtlemist, uusi ideid. Arvestades eelarve kulu (korraldus + tekkinud lahendused + auhinnafond = 50 000), siis on see justkui mikromootoriga suure laeva pööramine.

Samas on seda mikromootorit vaja, sest see võib doominoklotsina liikuma panna palju suurema mehhanismi.

Selle ürituse suur eesmärk on tuua paremini kokku riik ja erasektor. Täpsemalt isiklikul tasandil riigiametnikud, ettevõtjad, disanerid ja insenerid, sest lõpuks teevad kogu päris töö ära tavalised inimesed ja projektide edu määrab suuresti üksteise mõistmine ja suhtluse kvaliteet.

Nii õpivad insenerid tundma ametnikke, nende probleeme, seda, kuidas riigis asjad käivad ja vastupidi, riigiaparaadis töötavad inimesed näevad, kuidas mõtlevad erasektori professionaalid ning kuidas nad probleeme lahendavad. See on üks suur õppimine.

Sel viisil tekib mõnel ametnikul rohkem julgust mõelda või unistada – isegi kui tema probleemil ja selle lahendusel ei pruugi olla kõige paremad väljavaated. Mõnel ametnikul tekib üldse esimene isiklik kontakt IT-inimestega, arusaamine kergekaalulistest iteratiivsetest protsessidest. Sellest, kuidas mõtleb üks insener või kuidas võiks mõelda iduettevõtja.

Juba Flowit Estonia tegevjuhi Andres Aaviku kirjutatud artikkel on näide sellest, et alanud on debatt.

Ma pole sellega nõus, et sellist üritust ei ole vaja. Samas ma nõustun täielikult, et see esimene ei saa jääda arengus ainukeseks sammuks. Vaatamata sellele, et meie riik on suhteliselt väike laev, siis isegi väikest laeva on mikromootoriga väga raske liigutada. Vähemalt on algus suunamuutuseks tehtud.

Toimetaja: Aivar Pau