See kõik on juba kuskil olemas
Me pole veel jõudnud nii kaugele, kui saaksime TI-le sööta ette mingi ülesande, mida pole kunagi varem lahendatud ja eeldada, et see saabki tehtud. Jah, robot suudab valmis teha mingi tüki suuremast ja keerulisemast rakendusest. Öeldes aga, et kirjuta mulle laotarkvara, mis suudab teha asju X, Y ja Z, kusjuures asi Y on midagi sellist, mida tehakse vaid minu majas, on tulemuseks üks segaduses tehismõistus.
Unikaalsus tuleb tehisintellektile ette sööta, ise ära teha. Järgmise koopia suudab TI juba ise teha ning lisada sinna isegi oma «isikupära» – muuta mõne nupu värvi või muud taolist – aga kuskilt peab tehismõistus õppima, kuidas asju teha.
Arendaja töö pole pelgalt etteantud punktide järgi koodi kirjutada, vaid oma peaga mõelda, panna asju konteksti, näha laiemat pilti ning aja jooksul kogunenud oskuste pealt taibata, kuidas mõjutab mõni arenduses tehtav samm tema järgmiseid etappe või organisatsiooni tervikuna.
TI muutub sellistes tegevustes küll järjest nutikamaks, kuid ei tundu realistlik, et see jõuaks nähtavas tulevikus inimmõistuse tasemele.
Tehisintellekt pole siiski halb ja kasutu
Kõik eelnev ei tähenda aga, et tehisintellektile IT-majades kohta poleks. Muidugi on neile tööd, aga lihtsalt mitte täiskohaga arendajana.
Arendaja assistendina on neil tööd rohkem, kui ära teha jaksab. Kui TI tegeleb veidi lihtsama ja korduva tööga, lubab see arendajatel keskenduda keerulisemate ja väljakutsuvamate ülesannete lahendamisele. Iga keeruka rakenduse sees on hulk väiksemaid ja lihtsamaid juppe, seega pole kujutletamatu, et mingis vaates ütleb arendaja TI-le, et tee siia see osa ise ära.