ARVAMUS ⟩ Kaevama peaks, aga mitte põlevkivi – hoopis kaevikuid ja otse merepõhja

Järjekordne rünnak merealuste elektrikaablite vastu pani Eesti ühiskonna taas omapäraselt lainetama. Kohe on osadel tagataskust võtta ka kõikidele majandusprobleemidele universaalne lahendus, suitsev püss nimega põlevkivienergeetika. Ometi pole lahendused majanduses sedavõrd lihtsad ja tagasimineku asemel on kuhjaga võimalusi edasiminekuks ja ega põlevkivi juurde tagasitulek nii lihtne polekski.

Elektrikaabli Eesti ja Soome vahel sõitis vene varilaevastiku tanker Eagle S ankrut lohistades katki. Elektrihind võib ju tavasse söösta ja Eesti Energia juba ütleski, et hakkab oma püsilepingute hindu kasvatama. Nagu herilasest nõelatult on tagasi kõik need, kes on kogu taasiseseisvumise järgse aja kõnelenud sellest, kuidas me ilma põlevkivita hakkama ei saa. Nad on jälle tagasi, kõneledes, et elektrienergia varustuskindluse möödapääsmatu eeldus on põlevkivi. Ja põhjendusedki vanad tuttavad: tuul puhub siis kui see puhub ja päikest on ainult suvel.

Merekaablid rajati aruka põhjendusega aga midagi jäi siiski vajaka

Meenutan, et selle kõikuva energeetika kompenseerimiseks ju kaabliühendused mõeldud olidki: kui kellelgi on puudu siis kellelgi on üle.
Paraku oli kaabliühenduste loomisel riskianalüüs ütleme, et olematu: kui on oht, et kas keegi juhuslikult või tahtlikult võiks kaableid kahjustada siis tulnuks seda ette näha ja elektri ja sideühenduste infrastruktuur rajada nii, et selle kahjustamine oleks olnud raskendatud. Selleks pidanuks kaabli süvistama merepõhja ja varustama selle sensoritega, mis seal urgitsema hakanu oleks paukselt tuvastanud. Seda ei tehtud, sest: A - sabotaaži peeti vähetõenäoliseks ja B- see kõik olnuks väga kallis.
Täna seda tegema hakata oleks veel võimalik. Kui kaablid oleks süvistatud ca 3-5 m sügavustesesse vagudesse merepõhjas, saaks neid tunduvalt raskemalt ankruga katki kaksata ja enamgi – kui kaabel kubiseks sensoreist, saaksime hea pildi ka kurja idanaabri peal- ja allveepaatidest, mis selles kandis askeldavad. Täna oleks see sõjalise koostöö võtmes Soome ja Rootsiga uuesti võimalik, me kõik nüüd NATOs. Enamgi:selline veealuse kaevikkaevamise tehnika on isegi olemas ja nagu kaevatakse kaevikuid rinnetel, tuleb meil sama teha ka vee all. Täna saaks selle eest maksma panna ju Venemaa enda – nende külmutatud kontod koguvad kopsakat intressitulu, millest Euroopa idapiiri energiajulgeoleku kosutamine näib igati õiglase plaanina.
Ometi viis see olukord tänaseks sootuks kummalise lahenduseni: ühed ettevõtjad nõuavad põlevkivivoolu tagasi, kuna see oleks odav. Kas tõesti? Me oleme ju sõlminud rahvusvahelised lepingud, millega soovime osaleda plaanis, millega just fossiilse energia kasutamist vähendada nii palju kui võimalik. Rahvusvahelised lepingud on täitmiseks ja seda isegi siis, kui keegi teine neid ei täidaks.

Vaata videot, kuidas merepõhja kaablikraave tehakse:

 

Ilma põlevkivita me toime ei tule!

See on kahtlane väide, sest arvestades ülejala ja vigaselt rajatud Auvere jõujaama, poleks meil sest suurt abi, kuna tegemist on rikkerohke energiamasinaga. See on katseliselt kindlaks tehtud. Vigade rohkus just odavat hinda põlevkivienergiale ei ennustaks seda enam, et ka rahvusvahelised lepingud selle tänaseks välistavad.
 

Auvere elektrijaam on osutunud kapriisseks masinavärgikas ja isegi kui põlevkvikaevandamise tuurid taas peale panna, pole kaugeltki kindel kui järjepidevalt sealt siiski voolu võiks saada. Foto: Eesti Energia

Mis saaks Kremli kollidele meeldida veelgi enam, kui see, et Euroopa liidu seest nihelemiseks läheb ja hakataks nõudma, et saatkem see energiapöörde plaan, kus see ja teine ja tulgem üheskoos ikka tagasi vana hea nafta, gaasi, söe ja põlevkivi juurde. See oleks ju vapustav, sest ka Putini enda sõjamasin elab ju täpselt nendes varadest. 
Põlevkivienergeetika renessanss XXI sajandi kolmanda kümnendi lõpus ei oleks kindlasti mingi ajutine samm vaid see jääks ühiskonnas kopitama ju aastakümneteks.

Kas lahenduseks vaid juhitavad võimsused?

Paldiski hüdropumpjaama arendaja Energiasalv on teinud Paldiskis ulatuslikke eeltöid, et salvestusjaama ehitamine võiks alata. Foto: Energiasalv

Juhitavate võimsuste mantra on midagi, millele on ju ometi olemas ka alternatiivne lahendus: kui voolu on üle ja see viib turuhinna miinusesse peab seda lihtsalt salvestama. See on vana tõde. Arvan, et Eesti avalikkuse ees on see tõde juba teist aastakümmet. Tänaseks on lisaks hüdropumpsalvestile lisandunud ka teisi võimalusi: akud ja mõistagi vesinik. Hüdropumpsalvesti on siiani selline natuke ebamäärane plaan aga veel mitte liivajooksnu. Arusaadavalt peaks neid me võrgus olema mitmeid. Päris tahte korral saaks neid kiiresti rajama hakata. Need oleksid töökohad ja see oleks ka materjal, mida teeehitus neelaks mõnusalt nurru lüües. See on lihtsaim suur pilt, mida kuvada. Kas see on tõesti vaid väheste peades ja ei ühegi valitseja või neid poputavate ettevõtjate peades?
Pigem on vastus selles, et süsinikumahuka äri jätkumine on lihtsalt niivõrd kasumlik, et selle nimel tasub mobiliseerida kõikvõimalikud agendid.

Kas Eesti peaks loobuma oma «tuumarelvast»?

Kremli kaabli-sabotaaž on omaette malepartii, mille tule-mati suund on siinsete majandustegelaste poolt nagu lipsti omaks võetud. Elektroonikatööstur Otto Pukk Saaremaalt edastab avalikkusele sellise ettepaneku: «Tuleks teavitada Euroopa Liitu, et oleme selgelt majandusliku rünnaku all, ning peatada ajutiselt kohustused, mille on Eesti võtnud seoses põlevkiviressursside kasutuse vähendamisega.» Milles seda voolu küll toota võiksime: kas lootusetult Titanicuna põhja vajuvas Auvere aurumasinas? Sedavõrd lihtsalt tuleb see arusaam, et nüüd on meil kehvasti ja saadame seetõttu ka kõik lepingud, mille oleme alla kirjutanud kukele. 1998. aastal ütles toonane president Lennart Meri, et väikeriigi tuumapommiks ongi rahvusvahelised lepingud. Kui neist massiliselt loobuma hakata oleme lõpuks nagu Ukraina seisus, kus ühepoolselt tuumarelvadest loobuti. Nõrkust niisama ei jäeta.

Lennart Meri 1998 aastal

Toomas Volmer

Mis saab olla Kremli kollidele veel siidisem jutt nende kõrvadele, kui ühtäkki hakatakse Euroopas rahvusvahelisi lepingud kahtluse alla seadma ja esitatakse üleskutseid neist lahti öelda. Täpselt sama on ju ka Putini ja tema kaasakonna unistus: tüütutest lepingutest lihtsalt eemalduda ja vajadusel öelda, et need lihtsalt ei kehti. Seda nad ka praktikas teevad.

Hinnaralli juurpõhjus

Peamine probleem ju seotult energiahindadega pole antud hetkel muu, kui asjaolu, et me oleme oma ühisvara – ja ühisvaraks on energeetika just julgeolekulise aspekti tõttu – pannud kasiinosse ehk siis Nordpooli börsile. Kuidas see küll sündida sai? Loomulikult pinnapealsuse tõttu ja tulenevalt asjaolust, et keegi ei saanud täpselt aru, millised on selle tagajärjed. Kui energia on oluline ühisvara, siis selle asjus börsi kaudu majandamine on suurim viga, mida üldse teha. Ses osas on põhjust uskuda Elinor Ostromit – Nobeli majanduspreemia saanut, kes selgelt tõi välja viisid, mil moel ühisvara parimal moel hallata. Kui oleme energiast teinud börsile viidud kauba, siis sellest tulenevad ka kõik ebamugavad tagajärjed: ennekõike vahel pööraseks minev hind, mis Otto Pukki ja teisigi ettevõtjaid juurmiselt häirib. Aga kuidas muul moel saaks? Kui Ostromi tähelepanekuid uskuda on sellisest olukordades lahenduseks usaldus, paindlikkus ja omavahelised kokkulepped – kahepoolsed, kolmepoolsed, neljapoolsed jne. Norra on selles osas radikaalne: nemad on juba teatanud, et kahju mille energiabörsil osalemine on sellele põhjapoolsele kuningriigile tekitanud, paneb neid kaaluma sest kasiinost välja kõndimist ja lõuna poole kulgevate kaablite välja lülitamist.

Elinor Ostrom (1933 – 2012) pälvis 2009. aastal Nobeli majanduspreemia selle eest, et näitas oma töödega, milline on parim viis ühisvara haldamiseks ja juhtimiseks. Tänaseks on ka energeetikast saanud julgeoleku osa ehk siis pigem ühisvara, kui kaup. Börs pole sellise ressursi korraldamiseks parim viis. Foto: Wikimedia Commons

Kuna energia tähendab meie jaoks ennekõike ka julgeolekut on oma julgeolekuga kasiinosse minek viimane asi, mida arukalt toimides tegema peaks. Ometi ei kostu just sageli ettevõtjailt, pankadelt või võimupoliitikuilt üleskutseid loobuda kasiinomängust energeetikas. Ka Eesti Energia ja teisedki elektrimüüjad on teeninud sellest hinnarallist priske kasumikihi.

Järjepidevalt ja jätkusuutlikult kindel ei muutustele

Kui varsti 3 aastakümmet on ühtejärgi munetud ja vaieldud ühe ja sama argumendi toel energiapöördega (Kyoto protokolliga liitusime 1997. aastal), et üleöö muutusi ju teha ei saavat, siis see ongi Eesti energeetika kurjajuur. Täna valmis ehitatud tuulepargi kütusevabalt toodetud energia saab ajas aina tulusamaks, sest tuulikute ehitamiseks kulutatud materjalide hindade inflatsioon on paratamatu, sest rahasüsteem ongi loodud väärtus kaotavate ühikutega arveldamiseks: 1994 aastal 1000 dollari eest ostetud kraami saamiseks peaks täna kulutama juba 2130 dollarit.

Taani kavandatav energiasaar Põhjameres. Tuulepargist saadava vooluga toodetaks seal paiknevates elektrolüüserites vesinikku. Mandriga ühendaks seda torujuhe – julgeolekuolukorda arvestades loomulikult merepõhja süvendatult. Samalaadne lahendus võiks kõne alla tulla ka Liivi lahe meretuulepargi juures. Foto: VindØ

Tulen siinkohal tagasi vesiniku juurde, mis on arusaadavalt kõige suurem energiasõltumatust tagav aine, millel pole ka rahvusvahelisi lepinguid riivavat süsinikujälge. Aa see värk veel, et Donald Trump on lubanud selles osas suuri muutusi teha! Tõepoolest, nii see on, aga paraku pole Eesti Ühendiriikide ülemereosariik vaid siiski veel Euroopa Liidu liige. Soomest-Rootsist pole siiani kuulda, et nende vesinikutootmise ja -kasutuse plaanidest, mis üsna suursugused, loobutud oleks. Uudiseid on ka Saksamaalt , kui vaid vesinikku põletada võimaldav gaasiturbiingi loodud. See on huvitavam veelgi: nimelt on loodud eelpõletussüsteem, mis sobib mistahes gaasiturbiini ette, et sinna siis tekkinud põlemisgaase suunata ja turbiin täie hooga käima panna. Sellised muutused siis vesinikurindelt.
Avameretuulikute abil toodetud vesinik koos juba mainitud turbiinieelse nutika vesinikupõletiga võimaldaks saada stabiilne elektri omahind alla 100 euro MWh eest. Selleks muidugi tuleb nii planeerimise kui tehnoloogiavalikutega ja mõistagi juhtimisega vaeva näha. Rail Baltica «juhtimisgeeniusi» sinna kaasata ei tohiks.
Need tehnoloogiavalikud on täna tehtavad ning selmet minna Euroopa valitsejate ukse taha prõmmima, et andke me rahvuslik põlevkivi tagasi, võiks läbimõeldud tööstusdiplomaatiaga saavutada puhta energeetika põlistumise Eestis. Toimivaid näiteid on siiski kõigil vaja.

Tuumatulevik – sellest võiks midagi tulla aga mitte veel homme

Meie õiguslikus ruumis idaneb täna pesa ka veel ühele energialiigile ja see on tuumaenergia. Üllatuslikult oli lugeda, et esimest äriliselt toimivat ja elektrivõrku ühendatud termotuumarektorit loodetakse käiku panna juba lähima 6-7 aastaga.

Commonwealth Fusion Systems on ärisaladusist pungil ettevõte, mis on lubanud järgmiseks kümnendiks termotuumajaama käima panna ja võrku voolu tootma hakata. Foto: CFS

Jätame selle hetkel kõrvale ja kui küsida kas siis need nn moodulreaktorid, mille propageerimisega suhtekorraldusega tegelev siiani ainuke kohalik reaktorimüüja (Fermi Energia) tegeleb võiksid pakkuda juhitavat võimsust, siis vastus on siiski eitav. Ega need poleks paremini (kiiremini) juhitavad ning küsimuseks on see, kas midagi on pakkuda ka selle vanamoodsa masina kõrvale, mille katseeksemplari ju isegi siiani ei ehitata mitte (pean silmas justnimelt reaktorit, mitte platsi, kuhu see kavatsetakse esmalt Kanadas üles sättida).
Tuumaenergeetika olukord pole aga siiski nii lootusetu, sest energianäljased superarvutid, millega kunstmõistusi õpetatakse, otsivad voolu tikutulega taga. Õnneks on sedalaadi uue, neljanda põlvkonna reaktoreid lubatakse ka üsna pea kasutusse ja ka sellised, milles elektrivooliu tootmist on võimalk tõepoolest loetud minutitega käivitada. Homme seda veel ei ole ja selleks, et see toimiks võib minna kümmekond aastat. Lähimal sellele lahendusele on Bill Gatesi rahastusel valiv Terra Power'i reaktor ja elektrijaam. Sellel on mitu omapärast lahendust: see ei vaja jahutusvett ning soojuse ärajuhtimine reaktorist toimub vedela naatriumiga ning energia salvestatakse sulasse soola, millest omakorda võetakse seda vajadusel auruturbiinide käivitamiseks. Kõik surveveereaktoritega seotud probleemid oleksid sellise lahendusega elimineeritud ning reaktor saaks pidevalt töötada täisvõimsusel.

Vaata videot, mis tutvustab Terra Poweri tööpõhimõtet:

 

Olgu öeldud, et täna pole olemas ka toimivat põlevkivienergeetilist lahendust, mille altarile on Otto Pukk ja tema kaasauskujad valmis viima ja seal ohverdama Eesti sõlmitud rahvusvahelised lepingud.

Elektrisalvestuse uued lahendused

Mida siis veel pakkuda? Ilmselt see pole asi, milles kahelda, et taastuvenergeetika kaasapanu on energia ülejäägi ja defitsiidi vaheline kõikumine ning neis oludes on energia salvestamine võtmeküsimus. Pumpsalvestist oli juba juttu aga samalaadset lahendus võiksid pakkuda ka hiiglaslikud akupangad. Siingi on küsimus hinnas ja ka selles, kas me ise võiksime selliste akude valmistajaks olla. 2024. aasta lõpp üllatas meid ka ühe teise initsiatiiviga. See paraku saabus Hiinast ja sealne suur akutootja teatas, et nende plaan on esialgu Hiinas käima panna massiliselt elektriautode akuvahetusjaamu ja propageerida ideed, et elektrisõiduk ostetaks ilma akuta ning seda saab laenata või liisida siis akuvahetusjaamades. Akuvahetus võtaks aga väga vähe aega võrreldes kaabli otsas laadimisega ning akuvahetusjaamas täis laetud aku olekski see kaup mida pakkuma hakataks. Loomulikult oleks inimesel võimalik ka sellise vahetatava akuga autot kaabli otsast laadida aga suurem pluss on seotud asjaoluga, et ühes sellises akuvahetusjaamas oleks ka vajadusel võrku pakkuda kümnete megavatt-tundide mahus kiirelt kasutatavat elektrienergiat. Lahendus ju geniaalne: linnadesse poleks vaja hakata ehitama arulagedat kaabeldust ja energiasüsteem saaks virtuaalse juhitava energiaallika. Siinkohal tuleb hiinlasi kiita, kes on ajalooliselt linnu ilmselt kauemat aega planeerinud, kui võimalik, et siinmail küpsetatud toitu söödud. Loomulikult on sellega seotud üks «aga»: autotootjad peavad omas sõidukid tegema akuvahetusega kokkusobivaiks. Vaadates millise kergusega joogipudelikork plastpudeli külge keevitati, on Euroopas ju sellist poliitilist potentsiaali üksjagu.

Autoaku vahetamine Xiamenis CATLi jaamas. 18.12.2024, Hiina Foto: Ng Han Guan / AP Photo

Kus siis tegelikult toimub rohepesu?

Ja lõpetuseks veel ühest kombest – nimelt juba toimuva energiapöörde (mida siinmaal millegi tõttu rohepöördeks kutsutakse) kritiseerimisest, kui midagi energiavallas või majanduses tervikuna kiiva kisub. Energiapööre on arusaadava sisuga: uued energiakandjad peavad suutma elimineerida liigse süsinikuemissiooni atmosfääri ning soovitavalt võiks ka see kui palju me energiat ühe või teise asja tegemiseks kulutame, näiteks ringisebimiseks, pisitasa vähenema hakata. Selle muutuse teel on jonnakas ja ahvatlustest pungil must rüütel – naftaäri, mis on lihtsalt nii paganama tulus, et sellest loobumine meie majanduse mänguplatsil tundub sedavõrd valus. Mänguplast ise on saadud ahnust ja laiskust/mugavust korrutades. See on asja lühike kokkuvõte. Selle kõige kõrval on paraku ka teine mõõde. See on lingvistilis-semiootiline. Kohe selgitan: nimelt on tavaks saanud, et erinevate poliitiliste hoovuste tulemusena on Euroopa liidus inimestele pärandatud kõikvõimalikke nurisünnitisi. Viimasena meenub näiteks juba mainitud pudeli küljes kinni olev plastkork, varasemad on seotud näiteks taimsetest õlidest valmistatud biokütustega sisepõlemismootorite jaoks, või poliitiliste nõudmiste tulemusena tekkinud eriti säästlikest diiselmootoritest, millega püüti taas rikkuda loodusseadusi ning mis viis lõpuks suurte skandaalideni ja kohtuasjadeni ning megatrahvideni. Lingvistiline ja ka juriidiline rohelus on see, kui tõepoolest loodusseadusi eirates lajatatakse mingitele tegevustele peale rohelised pitserid ja kui see vaid sellega piirduks. Üks suuremaid silmamoondusi, mis on energiapöörde ja uue tööstuse muutuse asemel loodud on kuhjade viisi aruandlust, bürokraatiat ning sell peal elunev konsultatisooni- ja koolitusettevõtete ökosüsteem. Kui te arvate, et see kõik on tühi-tähi, siis te eksite. See ESG (Environmental, Social and Governance) süsteem, mis on aastate jooksul loodud ja juurdunud ei ole algselt üldse Euroopa liidu sünnitis ja tänaseks tiirleb ka pankade poolt osaliselt omaks võetud süsteemis ühtekokku 30 triljoni dollari väärtuses vara! Keskkonnast hoolimise egiidi alla on maailmas ja mõistagi Euroopaski tehnoloogiaarenduse asemel kosunud konsultatsiooniäri. Sisulise tehnoloogiapöördega tegeleda soovivad ettevõtjad on marus, et peavad tegelema asendustegevusega. On selge, et kui loodusseaduse asemele tulevad juriidilised tekstid oma semiootilise tasakaalukunstiga asendubki tehnoloogiline energiapööre millegi eriomaselt totraga. Näiteks hakatakse rääkima kui roheline ja vajalik on segada asfaldi sekka puidust saad imepurukest või siis seda, et maha võetud Eesti metsast lennukütuse tegemine on imeroheline. Keegi ei taipa vist küsida, et mille poolest on lennukimootoris puidust tehtud kemikaali põletamine keskkonnasõbralikum kui jõujaamades puidugraanulite põletamine. Aga polegi vaja küsida, sest tegelik ökoloogia ja tegelik tehnoloogia oma pärismaailmas toimivate loodusseadustega on asendatud ESG indulgentsidega: kui sertifitseeritud konsultant ütleb, et kõik on OK siis see peab ju ometi nii olema. Nii rändavad Kanda pensionäride raha ja Euroopa liidugi maksumaksjate raha plaanide elluviimiseks, mille peamine sisu on saada kulutamiseks kuhjaga ressursse. Vastustust tulemuste puudumise eest ei ole sest ESG pitser kaitseb ja annab garantii. Vaat selles on tegelik rohepesu. Olgu öeldud, et rohelistel poliitikutel või keskkonnaaktivistidel pole kõige sellega just palju pistmist. Neist on saanud reaalpoliitika ajajate ja pankurite jaoks sellised peibutuspardid, kelle peal osad ühiskonnaliikmed oma igapäist roheviha välja saavad elada.

Lihtsate lahenduste needus

Kokkuvõtteks tuleb öelda üht, et maailmas ei ole olemas keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi. Teisalt: lihtsad lahendused on alati väga populistlikud ning seetõttu ka valijate maiuspala. Dramaatilisim neist lihtsatest lahendustest on see kuidas Saksa kolmanda riigi aegu leiti põhjus kõigile sakslaste hädadele – need olid teadagi juudid. Ebainimlik ja ürgrumal lahendus, mida rakendama hakati, paneb sakslasi siiani silmad maas kulgema, kui see jutuks tuleb.  Eesti ja Euroopagi energeetikateemad on paraku niivõrd mitmeplaanilised aga selge on see, et põlevkivi ultimatiivne taaskasutussevõtt on paraku populistlikult atraktiivne lahendus. Kõike ära klaarivate lihtsate lahenduste teine pool on sellega kaasas käiv rumaluse needus. Milles siis on kiire lahendus? Tõenäoliselt siiski merealuste kaablite kaitsmises ja alustada võiks siis Läänemere põhja kaevikute kaevamisest.