/nginx/o/2022/02/01/14340839t1h5277.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/23/16865611t1h51da.jpg)
- Merideini arendusjuhi Eduard Vainu sõnul tuleb meil hakata masstootma väga odavaid droone.
- Sõjapidamine on muutunud: tikutulega tuleb otsida nii droonipiloote kui -mehhaanikuid.
- Lahinguväljal toimub kassi-hiire mäng: üks kavaldab teist pidevalt üle uuema tehnikaga.
Merideini plaan rajada Baltimaadesse droonitehas, mis toodaks kuni 2000 drooni päevas kolmes vahetuses, on tõsine proovikivi, mis nõuab tohutut koostööd ja visiooni. Ettevõtte Meridein arendusjuht Eduard Vainu rõhutab, et tegemist pole üksnes ühe ettevõtte, vaid kogu piirkonna ühise ettevõtmisega: «See on ikkagi puhtalt selle jaoks, et me suudaks ära hoida võimalikud kriisid või kui tõesti ei suuda, oleksime vähemalt valmis end kaitsma.»
Merideini arendusjuht Eduard Vainu astus üles hiljuti toimunud Defence EXPO-l Tallinnas Bekkeri sadamas, kus olid koos Baltimaade olulisemad kaitsetööstuse tootjad ning muidugi äratas taoline üliambitsioonikas plaan ka seal tähelepanu.
Kas see üldse Eestisse tuleb, polegi veel päris kindel. Lätis olevat juba plaani vastu huvi üles näidatud, pakkudes tehase jaoks häid kohti, kuid muidugi on ka Eestis tootjaid, kes saaksid komponente ja teadmisi pakkuda ning riik toetamas olulist kaitsevõimekust.
Koolipingist lahinguväljale: droonipilootide defitsiit on meeletu
Droonid pole mitte ainult lahinguväljal, vaid ka tavalistes tsiviilvaldkondades tekitanud vajaduse uute spetsialistide järele, keda praegu napib.
Vainu võrdleb olukorda Ukrainaga, kus lahingupilootide koolitus kestab keskmiselt üks kuni kaks kuud. Vaatlusdroonide pilootide koolitamine on lihtsam, kuid lahinguväljal kasutatavate FPV-droonide puhul on tehnilisi oskusi juba rohkem vaja. Meil võiks tema sõnul ka koolides selleks juba mingeid esimesi oskusi anda.
«Tehnika on asendatav, aga meil on häid inimesi vaja,» ütleb Vainu, mis droonitootmises ja nende kasutamises hiljem on kõige olulisem.
Tehases on vaja kahesuguseid inimesi – spetsialiste, kes juhivad tootmist, hoolitsevad tarneahelate eest, arendavad ja kontrollivad kvaliteeti, kuid veel rohkem võib vaja tarvis lihtsaid tehasetöölisi, kes liinil kindlaid monteerimistöid ja ülesandeid täidavad.
Lihtne toota, raske juppe saada
Kuigi droonide kokkupanek võib tunduda lihtne, on praegu põhiküsimuseks sobivate osade saamine, millest paljud kipuvad tulema Hiinast. Meridein ei piirdu siiski üksnes kokkupanemisega, vaid tegeletakse ka oma arendustega.
«Eks me arendusega tegeleme juba praegu,» ütleb Vainu, «puudu oli võimekus toota.»
Mõnesid droonidetaile saab kätte lihtsamalt, mõned on aga eriline defitsiit. Eestis ja teistes Baltimaades on juba olemas näiteks üsna palju akutootjad ning süsinikfiiberkiudu droonikorpuste jaoks saab ka lõigata ning vormi pressida kohapeal.
/nginx/o/2025/05/15/16846588t1h0483.jpg)
Kuid keerulisemad komponendid, nagu sideseadmed, kaamerad ja mikrokiibid tulevad veel peamiselt Hiinast. Optilise kaabli rullid, mida vaja häirekindlate droonide videopildi edastamiseks ning juhtimiseks, jõuavad samuti Euroopasse pea täielikult Hiinast, need lõigatakse siin siis väiksemateks juppideks ja keritakse droonidele sobivatele poolidele masina kõhu alla. Kõige keerulisemad komponendid on aga kaamerad, termokaamerad, sidemoodulid, mootori kiiruskontrollerid ja mikrokiibid.
Vainu loodab, et tulevikus on võimalik paljusid neid lisaks ka Euroopas toota, mis on oluline julgeoleku küsimus.
Plaanis suuremad ja väiksemad lendajad
Suurimas Baltimaade droonitehases on plaanis hakata tootma peamiselt kahesuguseid lennuvahendeid, aga Vainu ei välista muidki. Esialgu siiski pikamaa jäiga tiivaga lennuki moodi masinaid liinilt ei tule, prioriteet on tavalistel multirootoriga droonidel.
Suuremad mudelid suudavad transportida kuni 20 kilogrammi laadungit kuni 10 kilomeetri kaugusele, näiteks toitu, vett, raadiojaama, meditsiinivarustust. Väiksemad lendavad 10-15 kilomeetrit ja on hea kaamerate-andurite komplektiga.
/nginx/o/2025/05/16/16849469t1hf697.jpg)
Lõhkelaengut siiski nendele ei panda, vähemalt tehases mitte. Keegi kolmas võib kasutada muidugi lennuvahendeid lõhkeva laadungi ehk pommide kohaletoimetamiseks, lennuaparaadi looja võib selleks isegi vabastava vabastamismehhanismi teha (kasvõi kingituste alla poetamiseks), aga laskemoonast hoitakse siiski eemale: Eestis on selle käitlemiseks keeruline luba saada ning asjaajamine oleks siis juba hoopis teine.
Praegu kehtivad seadused piiravad droonide relvadeks komplekteerimist, kuid Vainu loodab uue relvaseaduse väljakuulutamisega, et see annab vabamad käed taolisi asju teha.
Droonitehnoloogia ülikiire areng: uued trendid tulevad üleöö
Droonitehnoloogia areng on praegu plahvatuslik. Vainu toob välja, et side valdkonnas on praegu üks viimastest arendustest seotud nn repiiterdroonidega, mis toimivad lendava vahejaamana, suurendades sideulatust. Kui droonioperaator on kuskil turvalises kohas, näiteks maa all, siis tema juurest läheb kaabel või raadiolink kõrgel õhus rippuvale droonile, mis on nagu tohutu sidemast kaugemal lendavale FPV- ehk piloodivaatega lennumasinale. Nii saab leviulatust suurendada ning piloot ise on vähem märgatav.
Navigatsiooniks leidub vanale heale ohtralt segatavale GPS-ile alternatiiv ning toimib juba mõnda aega: kaardipildi järgi asukohamääramine. See tähendab, et pardal võrreldakse maapinna kaamerapilti varem salvestatud aerofotoga, mis aitab määrata, kus parasjagu ollakse. See on küll juba üsna täpne, aga vajab värskeid fotosid, mis vastaksid tegelikule lahinguolukorrale.
Side osas on räägitud uusimate lahendustena nii laser- kui kosmosesidest, aga see on jäänud vähemalt Ukraina lahinguväljal veel üsna kättesaamatuks. Vainu usub, et kosmoseriikidel ilmselt on ka selleks mingeid häid võimalusi, sest isegi Starlink on osutunud väga kindlaks just Ukraina droonpaatide juhtimisel üle kosmoseinterneti.
Lisaks räägib Vainu veel ühest kiirest arengust valdkonnas: tehisintellektiga juhitavatest droonidest, mis suudavad iseseisvalt ülesandeid täita või masinatest, mis teevad koostööd, nagu robotkoer ja multikopter videos.
See aga tekitab uusi juriidilisi ja eetilisi küsimusi: «Mis tingimustel võib masin otsustada tappa inimese? Kui on legitiimne sihtmärk ja ma kasutan surmavat jõudu ilma inimese sekkumiseta, kes siis vastutab?»
See on drooniarendaja sõnul teema, mis nõuab seadusandjatelt julget otsust, mille tagajärgi on veel raske ennustada. Selle teema lahendamine puudutab ka drooniparvesid, mis tulevikus pole enam inimeste juhitavad, sest sadu lennumasinaid parves ei suudagi enam keegi korraga kontrollida. Need peavad samuti ise otsuseid vastu võtma.
Mis on praegu kõige tähtsam asi?
Eduard Vainu sõnul on meie jaoks praegu kõige olulisem see, et leiduks rohkem «noori poisse ja tüdrukuid, kes kümne-üheteistaastaselt salaja kuskil oma toas võtavad raadio või teekannu lahti, et näha, mis seal sees on.»
Tema sõnul on meil vaja palju just selliseid tehnikahuvilisi inimesi. Peab tundma kirge leiutamise ja isetegemise vastu, et oleks võimalik siin Eestis droonide ja muu vajaliku tootmisega alustada. Paljud Euroopa riigid on sellest maailmast hakanud välja jääma. Ukrainas aga peetakse endiselt insenerivaldkondi au sees ning spetsialiste ja noori, kes tahavad tehnikaga tegeleda, on endiselt. Muutunud maailmas tuleb hakata ise tootma, mitte lootma kaugetele riikidele, muidu oleme ühel hetkel üsna suures hädas.