/nginx/o/2023/04/18/15264666t1h5049.jpg)
PlayStation VR2 peaseadme ilmumisest on nüüdseks pisut aega möödunud. Paari kuu jooksul oleme jõudnud tutvuda mitmete erinevate mängudega, olgu selleks kas seadme olulisim seiklusmäng või 1984. aastal alguse saanud klassika. Aga sellega valik ei piirdu.
On aeg järjekordselt heita pilk neljale erinevale mängule, mida saab nautida tänavu ilmunud PlayStation VR2 peaseadmel.
Siinkirjutaja arvates töötab virtuaalreaalsus ja sellesse sisse elamine kõige paremini kahel erineval juhul: graafika on ülimalt detailne või kogu mäng on üles ehitatud huumorile. «Tentacular» sobitub tollesse teise kategooriasse.
Mängija kehastub hiiglaslikuks kaheksajalaks, kes peab endale kohalikus linnakeses töökoha hankima. Eelkõige tähendab see, et saad suure koletisena pisikeste inimeste maailmas erinevaid asju tõsta, loopida ja üksteise otsa laduda.
Siis aga tutvustatakse füüsikapõhiste mõistatuste lahendamist ning siis muutub teos pisut tüütumaks. Õnneks on mäng piisavalt lühike, umbes 6 tundi, mis aitab värskust hoida.
«Thumper» on minimalistlik rütmimäng, milles mängija kehastub putukalaadseks olendiks, kes sõidab läbi kosmose mööda lõpmatut rada. Tänaseks saab seda mängida kõikvõimalikel platvormidel ning nii virtuaalreaalsuses kui ka sellest väljaspool. Siiski on VR parim viis, kuidas kõnealust mängu avastada ning PS VR2 teeb selle veelgi paremaks.
Nimelt kasutab PS VR2 versioon ära prillide unikaalseid omadusi, sealhulgas haptilist tagasisidet, mis paneb peaseadme värisema. Iga kord, kui hõbedaselt sillerdav putukas vastu seina põrkab, on seda läbi otsmiku aru saada.
«Thumper» on üks nendest mängudest, mida tutvustan sõpradele, kes pole varem virtuaalreaalsusega väga palju kokku puutunud. Seni on tagasiside olnud üdini positiivne.
Mäletate, kui kirjutasin, et virtuaalreaalsus töötab kõige paremini kahel erineval juhul? Ka «What the Bat?» on valinud teise tee ning keskendunud tervenisti huumorile. Üldplaanis on nali lihtne ja ühekülgne – mängijal on käte asemel pesapallikurikad. Aga nagu öeldakse, peitub lihtsuses võlu.
Mängija peab hakkama saama mitmekülgsete minimängude lahendamisega ning abivahendiks selleks alati kurikad. Teos on võrdlemisi lühike (siinkirjutaja läbis terve mängu ühe kahetunnise sessiooni vältel), ent vägagi kvaliteetne. Miks mitte seda ka mitu korda uuesti läbi mängida, lõbu leidub selleks piisavalt!
Ma pole «Cave Diggeri» esimest osa mänginud, ent kui hinnata teise episoodi nime järgi, oli eelkäijas kaevamine tunduvalt pehmem kui siin. Tegemist on üksikisikuvaates ellujäämismänguga, kus eesmärgiks kaevanduses vääriskive kaevandada ning enda baasi ja varustust aina paremaks arendada.
Lisaks kirkaga vehkimisele tuleb vahel ka tulirelva kasutada, sest sa pole kaevanduses üksi. Üldjuhul on virtuaalreaalsuses püssiga kõmmutamine lahe ning see kehtib ka kõnealuse mängu puhul. Kahjuks on kõik muu pisut liiga kohmakas, et «Cave Digger 2» pikemaajaliselt mängima jääda.
:format(webp)/nginx/o/2022/04/19/14493376t1hbaf3.jpg)