Õhumotikad koguvad populaarsust – nüüd lisandus veel üks Tšehhist

Tšehhi lendav mootorratas on disainitud nii, et mootoreid hoidvad varred on ühtlasi ka tõstejõudu andvad tiivad, et energiat kokku hoida. Foto: UDX

Tšehhi idufirma UDX arendab hobimootorratta sarnast elektrilist vertikaalstardiga õhusõidukit (eVTOL) Airwolf, mis lubab lendamise imelist elamust kõigile, kellel on tagataskust võtta üle 300 000 euro.

Kujutle end ühel heal pühapäeva hommikul ärkamas, et nautida ilusal mägisel rannikualal lookleval maanteel sõitmist. Ilm on täiuslik ja liiklust pole üldse oodata, sest jätad oma tsikli garaaži ning selle asemel otsustad hoopis õhku tõusta UDX Airwolfi hõljukmootorrattaga.

Paned kiivri pähe, keerad lemmikmuusika valjuks, käivitad kompaktsed tiivikumootorid ning tõused otse oma garaažist üles vertikaalselt õhku, enne kui kiirendad nagu multifilmikangelane keebi lehvides reipalt edasi seikluste poole.

Juba mõne sekundi pärast on saavutatud kiirus 230 km/h, liikudes samal ajal nobedalt üle maapinnal venivate sõidukite, valgusfooride ja politseiradarite. Keegi ei takista.

See on unistus, mille poole püüdleb Tšehhi idufirma UDX. Airwolf on ligikaudu 320 kW võimsusega mootorrattalik elektriline vertikaalstardiga õhusõiduk, kuhu mahub kaks inimest ning millel on linnu sarnane kiirus. Kuigi see võib välja näha nagu tavaline nelja rootoriga kopter, eristab Airwolfi enamikust teistest müüdavatest ja lendavatest vertikaalstardimasinatest just pööratav jõuseade. Kõik neli varjestatud propelleritega moodulit saavad sõltumatult liikuda.

Vaata seda lähemalt videost:

Need pole aga lihtsalt struktuursed tugipostid, mis kõike koos hoiavad. Need on tegelikult ehtsad tiivad, mis on hoolikalt projekteeritud ja ehitatud piisavalt tõhusaks, et vähendada õhus lennates umbes 50 protsenti sellest tõstejõust, mis on vajalik hõljukmootorratta kõrgustes püsimiseks. See tähendab tõhusamat lendu, mis omakorda vähendab akude koormust ning võimaldab pikemat lennuulatust.

Airwolf peaks kaaluma 230 kilogrammi, kuid lubab sellegipoolest kiirendada paigalseisust kiiruseni 96 km/h kõigest kolme sekundiga ning saavutab maksimaalse kiiruse 229 km/h. Suure manööverdusvõime ja kiiruse tagajärg kogu selle raskuse juures on hinnanguliselt 25-minutiline lennuaeg ja 66-kilomeetrine lennuulatus, mis pole just mitte nii lahe, kui ühelt eralennukilt või maapealselt mootorrattalt võiks oodata.

Samas on see 25 minutit õhus tõeline nauding. Võimalik, et tsikliga saab teha riskantseid akrobaatilisi trikke, mida elektrooniline lennukontroller võimaldab, võttes ka kaasreisija tagaistmel kaasa.

Paraku pole angaaris veel ühtki täismõõtmetes lendavat tsiklit, kõik on vähendatud prototüübid. Foto: UDX

Hinnasilt aga kohutab ilmselt enamiku lennutsiklientusiaste maa peale tagasi: 300 000 eurot. Vaid väga jõukad saavad seda endale lubada, kellel on juba maja ja luksusauto olemas ning tahaksid veel midagi põnevat oma ülejääva sissetuleku eest saada.

Kas see on siiski reaalsus või oskavad tšehhid ilusaid arvutirenderdusi esitleda?

UDX on siiski juba midagi valmis ehitanud. Esialgu on need vähendatud, umbes veerandsuuruses töötavad prototüübid. Juhitav jõuseade on end lennukatsetes näidanud üsna stabiilse ja väledana.

Isegi väikesed plastist reisijad on terveks jäänud.

Iseenesest näib prototüüp usutav, kuid vaatamata kõigele on suure, inimesi kandva lennuvahendini veel siiski pikk tee minna, nagu mitmel teiselgi eVTOLi arendajal.

Kuid sellel lahendusel on siiski lootust, arvestades aku- ja elektrimootorite tehnoloogia peaaegu igapäevaseid edusamme. Nii ei tundu need suhteliselt kompaktsed elektrilised vertikaalstardiga masinad enam ulme, vaid ongi juba olemas, kuigi väga kallid ja saadaval väga väikestes kogustes.

Mõned neist on mõeldud lõbusõiduks, teised püüavad olla praktilisemad transpordivahendid töölesõiduks, otsingu- ja päästetöödeks või õnnetustele kiireks reageerimiseks.

Selline mõnus lend rannakaljude kohal maksab rohkem kui mõne inimese maja. Foto: UDX

UDX Airwolfi juhtimiseks on USAs vaja väikelennuki juhtimise luba. See tähendab 20 tundi lennuõpet (millest viis võivad olla iseseisvad) ja paari eksami sooritamist. See on üsna lihtne ega ole kaugeltki nii kulukas kui eralennuki piloodiluba.

UDX pole ainus ettevõte, mis püüab kaherattalist sõiduvahendit õhku viia.

Lazarethi «Moto Volante» on viis aastat vana, osaliselt funktsioneeriv, teedel ja õhus liikuv reaktiivtsikkel. See «lendas», kasutades igas neljas rattarummus turbiinmootoreid ning on pisut Transformeri moodi.

Teine taoline lennumasin on Mayman Aerospace (endine Jetpack Aviation). Need tegelased kasutavad samuti neljas nurgas lärmavaid vektorjuhitavaid turbiinmootoreid, lootuses tulevikus kasutada ühte turboventilaatormootorit ja õhukanaleid – nagu Harrieri AV-8A reaktiivlennukil. Arvestades, et see töötab fossiilkütustel, on Maymani Speederil uhke lennuulatus ja kiirus, mis ulatub sadadesse kilomeetritesse tunnis. Ettevõte ei näe enam üksikutes rikastes hobilendurites oma põhiturgu, vaid arendab samast tsiklist hoopis militaarkasutuseks mõeldud mehitamata sõjalist drooni.

Miinus on muidugi see, et turbiinmootorid on äärmiselt lärmakad ega sobi mõne korteriühistu juures hoidmiseks ja startimiseks.

Veel üks vertikaalstardi elektrimootorratas, mis on uudistesse jõudnud, on Iisraeli ettevõtte Air valmistatud Air One. Täielikult suletud ja lähemal pigem lendavale autole kui mootorrattale, on sellel siiski mõned ühised jooned Airwolfiga – nimelt on lennuvahend üks väheseid müügiks ja lennutamiseks mõeldud isiklikke vertikaalstardimasinaid, millel on lennuulatust pikendavad tiivad. Need annavad droonile 60 protsenti lennukitiibade tavalisest tõstejõust.

Selline tõstejõud annab Air One'ile üsna muljet avaldava 177-kilomeetrise lennuulatuse kiirusel kuni 250 km/h. Air One'i akupakk laeb 0–100 protsenti vaid ühe tunniga. Teine tore asi on asjaolu, et tiivad saab viie minutiga kokku voltida ning need mahuvad kenasti järelhaagisesse, nii et saab ükskõik kuhu puhkusele kaasa võtta.

Allikad: UDX, New Atlas