Honda Jazz lubab lapsed sõiduteele mängima

Honda Jazz näeb välja nagu transpordikapsel mõnest ulmefilmist, mitte auto.

FOTO: Honda

Umbes 20 aastat tagasi, kui mina veel telekavaatamiseas olin, esines vist lausa ülepäeviti televiisoris üks miilitsamundris lõvisoenguga naisterahvas, kes lastele liikluse põhitõdesid õpetas.


Tema jutust on mulle meelde jäänud, et suurim kuritegu – isegi suurem kui vanaema südametablettide asendamine C-vitamiiniga ja kassi saba külge põleva vatitupsu sidumine –, mille inimlaps võib toime panna, on sõidutee ääres kelgutamine ja pallimängimine.

Nähtavasti oli suures ja laias Nõukogude Liidus karjade kaupa maimukesi, kes oma raudkelkudega otse leivakombinaadi ZILide rataste alla sööstsid.

Tulevikus vanematel seda muret ei ole. Hiljemalt kümne aasta pärast võivad lapsed kelgutada, keksu mängida ja palli põrgatada kas või Tallinna–Tartu maanteel – kui neil igasuguste Nintendode ja Playstationite kõrvalt selleks aega jääb. Sest tulevikuauto ei suudaks imikulegi häda teha.

Sel ajal kui Mare Arna sõidutee ääres kelgutamise ohtudest veriseid pilte maalis, olid autod kõvast plekist, neil olid teravad nurgad ja kõige kõvemad osad sätitud nii kõrgele, et need avarii korral kindlasti jalakäija põlved purustaks.

Aga tänapäeval meenutavad autod ebaloomulikult suuri spordijalatseid – nii ümarad ja pehmed kui võimalikud. Kroomitud terasest põrkeraudu asendavad suured kustutuskummid ja kapott on jalakäijale otsasõitmise puhuks pehme tekiga polsterdatud.

Nagu uus Honda Jazz – see on nii ümmargune ja lauge ja sõbraliku moega, et lausa kutsub endale ette astuma. Kindlasti on kokkupõrge Jazziga pehmem kui artriidist vaevatud kätega vanatädi sülelus.

Et tavapärasele ettekujutusele auto kujust vastabki Jazz sama palju kui seesama vanatädi, on sisemus välimusega oivalises kooskõlas. Sisse istudes tundub, nagu oleksid sattunud mõnda ulmefilmi kõrvalosas esinenud müstilisse transpordikapslisse, mitte autosse.

Kuna tagauksed avanevad peaaegu 90-kraadise nurga all ja tagaistme padja saab üles tõsta, mahub Jazzi ilmselt kõik, mille vedamiseks on seni tulnud kolimisauto tellida. Väiksema nodi jaoks on Jazzis umbes 4687 nutikalt peidetud panipaika ning pakiruumi saab mitmetasapinnaliseks muuta ja lahtriteks jagada.

Jazz on Honda väikseim ja odavaim mudel, aga salongiviimistlust ja varustust vaadates seda ei usuks. Materjalivaliku poolest ei jää Jazz põrmugi alla suuremale vennale Civicule, ning varustuses on lisaks igasugustele moodsatele ohutusseadmetele kliimaseade, pistikupesad mp3-mängijatele ja soovi korral navigatsiooniseade.

Viimane on äärmiselt oluline, sest Jazz on üks puhtatõulisemaid linnaautosid, mida peast nimetada tean. Mootor ja jõuülekanne on tehtud linnaliikluse eripärasid silmas pidades ning maanteel hakkab autost lausa kahju: mootor kiljub kui jõululaupäeva-hirmus siga ning vastutulevad veokad panevad auto laperdama nagu spanjeli kõrvad.

Aga linnas tunneb Jazz end nagu Lasnamäe laps. Auto pöördering on vähem kui kümme meetrit, mistõttu võiks sellega lausa lusti pärast supermarketite ees parkimas käia. Ja kui täpsussõidust isu täis, võib rõõmu tunda kuuekäigulisest robotiseeritud käigukastist, mis vahetab käike linnasõiduks pasliku kiirusega ja sujuvalt.

Aga mis sellel kõigel jazziga pistmist on – pole aimugi.

Honda Jazz

Mootor
töömaht 1339 cm3
võimsus 73 kW (100 hj)
pöördemoment 127 Nm @ 4800 p/min

Mõõdud
Pikkus 3900 mm
laius 1695 mm
kõrgus 1525 mm
teljevahe 2500 mm

Kütusekulu
linnas 6,5 l/100 km
maanteel 4,7 l/100 km
keskmine 5,4 l/100 km

Sõiduomadused:    ••••
Disain:    •••
Mugavus:    ••••
Mahutavus:    •••••
Hind:    •••••
Hinne:    4,2 

Tagasi üles