Ellujäämisekspert Tõnu Jürgenson soovitab: millist tehnikat varuda kriisiolukorraks?
29. veebruar 2024, 16:09
/nginx/o/2024/02/29/15920285t1h0170.jpg)
- Küünalde asemel valgusta LEDidega.
- Tulemasin võiks olla moodsa plasmaleegiga.
- Enesekaitseks on hea asi võtmekimp.
Kui elektrit ja vett pole või tekib mõni muu kriisiolukord, mida siis teha? Sellisteks puhkudeks on hea igasse majapidamisse varuda mõned vajalikud asjad ja end sel teemal harida. Maailmalõpu klubi pidav ja kriisikoolitusi korraldav ning perega pikalt metsas elanud Tõnu Jürgensonil on aastate jooksul kogunenud palju soovitusi, mida erinevates erandlikes olukordades teha ja millist varustust oleks edukaks üleelamiseks vaja.
Hiljuti ilmus matkajal ja ellujäämisentusiastil ehk survivalist'il raamat «Hakkamasaamine kriisis, matkal ja looduses», kus neil teemadel pikemalt räägitakse. Meie aga jutustasime erinevatest tehnikavidinatest, mida tasuks oma majapidamises hoida, juhuks kui midagi juhtub.
Kolm aastat tagasi kolisid Tõnu, Sindia ja nende vastsündinud pisipoeg lausa metsa, elasid telgis ja sellest valmis ka dokumentaalsari «Imikuga metsas», kus saadi hakkama karmis pakases ilma tsivilisatsiooni mugavusteta.
Nüüd elab perekond Valgamaal, talu on kenas kohas, kuid sealgi kohtutakse väljakutsetega. Näiteks algas eelmine aasta Tõnu sõnul üsna «põnevalt», kui kolm nädalat oli üks elektrifaas ära tormi tõttu. Oma ellujäämisoskused saigi kohe proovile panna.
«Külmkapp ja elektripliit ning osa valgustusest ei toiminud,» räägib teistele kriisis toimetulemist õpetav ekspert, mismoodi ta ise pidi hakkama saama. «Külmkapile sai näiteks külge ühendatud akujaam, mida päikesepaneelidega või vahepeal ka autost sõidu ajal laadisin.»
Küünalde asemel LEDid
Suurem akupank on seega maatingimustes vajalik, kuid miks mitte ka linnas, kuhu võivad samuti elektrikatkestused jõuda. Alustame soovitustega valgustusest, sest pimedas tekib üsna kergesti masendus ning valgustus on üks elementaarsetest asjadest, mida on vaja, kui elektrit pole.
«Vanasti öeldi, et soetage küünlaid,» räägib Tõnu, kuid tema sõnul on tänapäeval paremaid võimalusi valgust saada. «Aeg on edasi läinud, palju praktilisem on kasutada nii-öelda perifeerset valgust tekitavaid valgusteid: akuga ja LEDidega matkalampe või töölaternaid.»
Eriti meeldivad talle sellised, millel on kinnitus kuhugi üles riputamiseks. Nii saab valgustuse sobivasse kohta tõsta.
Tema enda töölamp kestab akudelt terve pimeda õhtu ning on vee- ja põrutuskindel.
Kui spetsiaalset LED-valgustit pole, kõlbab ka taskulamp, kuid sel on üks suur puudus: valgusvihk on kitsas ega valgusta kogu tuba. Suunavast taskulambist saab aga teha ühtlaselt valgustava heleda valgusallika üsna lihtsalt käepärastest vahenditest.
Tõnu Jürgensoni sõnul leidub küll spetsiaalseid hajuteid, mis on tootja- ja mudelipõhised, kuid on ka lihtsamaid variante: «võtame tavalise tableti- või närimiskummi topsi, millest saab samuti hea hajutava lambikupli, topsi võib taskulambi ette panna ja see valgustabki siis kogu tuba igas suunas. Sama hästi sobib valge kilekott. Pista pealamp kilekotti ja riputa lakke.»
«Kui meil on vaja teha autoga mõni sõit, saab valgustid ja akupangad auto sigaretisüütajasse panna ning tagasi jõudes on need juba laetud,» lisab ta, «saime niimoodi hakkama ilma diiselgeneraatorita.»
Generaator on Tõnu sõnul küll hea asi suuremate võimsuste jaoks, aga bensiin võib kodus otsa saada ning see masin tekitab päris palju müra. Iga auto töötab ka generaatorina, kütusekulu on alla liitri tunnis.
Kui bensiini pole, tuleb mängu päike
Elamist toidab ellujääjate peres vajadusel suur akujaam Ecoflow Delta Max, mis on natuke väiksem versioon Postimehes testimisel olnud hiiglaslikust Delta Prost.
«Meie külmkapp ja seadmed said sellega ära toidetud,» põhjendab kriisinõustaja, et suuremat ja võimsamat polnudki vaja. Väiksemate asjade toiteks on sobiv sama tootja pisem akupank Ecoflow River Pro, mis näiteks annab piisavalt energiat ka arvutile.
Tõnu on veel kasutanud Monteki põrutuskindlat ja vihma mitte kartvat kohver-akujaama, mis sobib kasutamiseks õues. Nii Ecoflow' kui Monteki akujaamadel on sisseehitatud inverterid, mis tähendab, et nende külge saab otse ühendada päikesepaneele, kui muud laadimisvõimalust pole. Monteki kohver on tal meetri kõrguselt maha kukkunud ja midagi ei juhtunud.
Sellised akujaamad võiks olla igalt poolt laaditavad: seinakontaktist, auto sigaretisüütajast, päikesepaneelidest, teistest akupankadest.
Kui suurt päikesepaneeli on koju vaja?
Üks keskmine päikesepaneel on 400 W ja umbes köögilaua suurune. Jürgensoni sõnul annab see küll korralikumalt elektrit, kuid on tülikas ära mahutada. Sellise «lauaga» näiteks autoga kuhugi ei sõida.
Tal endal on praegu kasutusel kaks päikesepaneeli võimsusega 200 W ja 160 W: «Tekitasin nendega jadaühenduse, siis laaditakse seadmeid nõrgema paneeli võimsuse järgi. Kuni 200 W on hädaolukorraks üsna piisav, siis on mõõdud enam-vähem piisavalt kompaktsed, et saab vajadusel ka kaasa võtta, mis ei võta autos üüratult ruumi.»
Tuulegeneraatoreid pole ellujääja veel ise testinud, kuid on näinud voolavasse vette pandud väikeseid elektriturbiine, mis paistavad täitsa toimivat, kui mõni jõgi või kiirevooluline oja on ellujääja läheduses.
Termopaariga elektri tootjatesse pole aga Tõnul usku: olemas on küll üsna kallid potid, mis pannakse tulele ning külm ja kuum elektrood tekitavad siis temperatuuride erinevusest natuke elektrit, aga seda on väga vähe. Tema kogemuse põhjal on see ebamugav, sest vesi peab kogu aeg tulel olema ja keema, kui tahad toidet saada ning paari tunniga saad oma tühja mobiili ainult 7–10 protsendini laetud.
Millega uudiseid kuulata ja sidet pidada?
Erinevad kriisikoolitajad soovitavad koju muretseda raadio, mis töötab väikese sisseehitatud päikesepaneeliga, akudelt või mis oleks vändaga laaditav. Siis on ühendus välismaailmaga vähemalt ühepoolselt alati tagatud.
Teistega ilma mobiilivõrguta rääkimiseks on Tõnul olemas nn lällarid ehk vabasagedusel käsiraadiosaatjad. Lagedal alal võtavad need ühendust 3–4 kilomeetri kauguselt, aga kahe liikuva auto vahel võib vahemaa kahaneda kordades lühemaks.
Kuidas ilma tikuta tule üles saab?
Tule süütamiseks soovitab Tõnu Jürgenson kodus igaks juhuks hoida klassikalist magneesiumpulka, mis annab 2600-kraadise sädeme. Ühe pulgaga võib teha 6000 – 12 000 süütamist, seega on see tööriist praktiliselt eluaegne.
Hea on see, et pulk võib olla märg, aga ikka töötab.
«Kasvõi tabureti jala pealt saab hädaolukorras tulehakatuseks laastu kätte.»
Kuid nüüd on ka moodsamaid vahendeid, millega alati tule kätte saab. Üks võimalus on pikendatud otsaga välgumihkel, millega gaasipliite süüdatakse, aga veelgi moodsamad on plasmavälgumihklid üldse ilma kütuseta.
Tõnul endal ongi üks selline: väljast klassikaline Zippo tulemasin, seest aga akuga plasmasüütaja. Bensiini asemel on elektrilaeng ja tulekivi asemel plasmakiir. USB kaabliga saab seda laadida kasvõi väiksemast päikesepaneelist või akupangast, kuid ega eriti tihti seda vaja polegi. Siiamaani on selline välgumihkel kestnud tõsise kasutamisega juba mitu kuud.
Plasmaga süüdates piisab lihtsalt taskunoaga tõmmatud puulaastudest: «Kasvõi tabureti jala pealt saab hädaolukorras tulehakatuseks killu kätte,» ütleb ellujäämise asjatundja.
Ta ise väldiks piesosüütajaga välgumihkleid, mis võivad katki minna ja niiskust saada, hoopis paremini töötavad tulekivi ehk «rattaga» süütajad. Neid saab kasutada isegi siis, kui kütus on otsas, süüdates tulekivi sädemega näiteks vatti, pabertaskurätiku ribasid või muud sellist.
Bensiinivälgumihkel on muidu küll hea, aga bensiin võib pikema aja jooksul ära aurata, plasma on praegu kõige praktilisem.
Kuidas süüa teha?
Asjatundja sõnul võiks kindlasti elamises olla varuks välipliit ehk priimus.
Klassikalised töötavad gaasi peal, talvel aga nullilähedaste temperatuuridega need väga ei töötagi. Paremad priimused on tehnilise piirituse peal, need soojendavad isegi -30 kraadise pakasega.
Võimsuselt jäävad piiritusel välipliidid küll alla, aga teevad oma töö siiski natuke pikema ajaga ära.
«Kogu pere peaks hädaolukorras koonduma ühte ruumi, sest inimesed ise kütavad oma kehadega samuti.»
Kes raatsivad rohkem raha investeerida, nendele soovitab Tõnu Jürgenson priimuseid, mis töötavad iga süütevedeliku pealt. Osal sellistel on kaasas komplekt erinevaid düüse.
Söögitegemiseks tasuks kindlasti koju hankida mõne portatiivse veefiltri. Siis saab joogiks ja söögiks vajalikku vett võtta tiigist ja kraavist.
Kuidas toas sooja saada?
Ellujäämise asjatundja soovitab sooja saamiseks alustada soojadest riietest, mis on kõige lihtsam lahendus. Võiks kasutada meriinovillaseid või villaseid sooje pesukomplekte või fliise, millest osa on samuti villapõhised ja seega ei karda niiskumist.
Kütteallikatest soovitab ta gaasikütet. «Mul on näiteks sooja saamiseks gaasireflektor, millele käib külge tanklast ostetud 5–10 liitrine balloon,» räägib Tõnu Jürgenson, «kogu pere peaks hädaolukorras koonduma ühte ruumi, sest inimesed ise kütavad oma kehadega samuti.»
Kui on olemas akujaam ja generator, saab kasutada veel kaasaskantavaid infrapunapaneele, mis soojendavad pindu, mitte õhku ja tekitavad sooja tunde kiiremini. Neid saab tõsta sobivasse kohta, kuid võtavad siiski üsna palju energiat.
Olmeprahist saab ehitada mitmesuguseid soojuskiirgureid ja peegeldeid: konservikarpidest, plekkpurkidest jne.
Millised multitööriistad oleksid vajalikud?
Kõige rohkem läheb vaja klassikalist näpitsat, teab ekspert. Sellel peaks olema veel juhtme ja traadi lõikamise sälgud. Ristpeaga kruvikeeraja on samuti abiks, see võiks olla kahes suuruses ning lisaks tavaline kruvikeeraja. Neid kipub kõige enam vaja minema.
Ta soovitab lihtsaima variandina hoida käepärast klassikalist šveitsi taskunuga, kus kõik vajalik ja enamgi veel on tavaliselt olemas. Tõsisemateks töödeks võiks multitööriist sisaldada metallisaagi ja viili, nendega saab hästi asju parandada. Üllatavalt võimekas on šveitsi armeenoa puidusaag.
Taskusse mahub hästi tross-saag, mille võib rulli kerida. See kõlbab peenema puu või oksa mahavõtmiseks. Kui aga on vaja ehitada varjualune, siis seda kuigi kaua kasutada ei saa, teab ellujääja. Katki kipuvad minema trosside otsas olevad rõngad, mis tulevad ära.
Tööriistakapis võiks veel peituda Fiskarsi või muu tootja aednikusaag, mis on tavaliselt karastatud terasest ja lisaks okste saagimisele saab selle tööriistaga muudki teha. Neid pole tavaliselt vaja teritada, kestavad aastakümneid.
«Huvitav lahendus viimasel ajal on niinimetatud urban-survival-noad,» räägib Jürgenson, «neil on keskel kõrgema karastusega ja külgedel pehmem teras, otsad aga tömbid, seega sobivad hästi igasuguste asjade ja akende-uste lahtipainutamiseks.»
Kuidas ennast kaitsta?
Enesekaitseks on Tõnu sõnul lihtsaim käepärane vahend võtmekimp: «Võtmed nukkide vahel on nagu säästu-Wolverine. Niimoodi on isegi tõrjutud karu rünnakut. Keegi proua oli eluaeg jooksnud kindlat marsruuti, räägiti uudistes, kui üks päev kohtas teel karu. Äsas võtmetega vastu nina ja karu jooksiski minema.»
Muidugi võib nii ka ise haiget saada, kuid see aitab ilma enesekaitsetehnikaid oskamata igasuguse esialgse rünnaku tagasi lüüa.
«Hädaseisundis muutuvadki kõik asjad relvadeks, kasvõi oksasaag, sellega ei peagi tugevalt lööma, piisab löögi blokeerimisest ja seegi võib juba tekitada ründajale piisavalt valu,» soovitab ellujäämise ekspert.