Olete te mõelnud, milline näeb välja tulevikuauto? Mitte liiga kaugesse aega paigutuv futuristlik liikur, vaid reaalselt näiteks 10 aasta pärast meie teedel sõitev masin? Jättes võimaliku jõuallika küsimuse kõrvale, tundub mulle, et Renault Captur esindab just seda suunda, kuhu autotööstus tasapisi liigub, kirjutab Whatcar?-i ajakirjanik Argo Verk.
Kuna inimesed koonduvad üha rohkem linnadesse, muutuvad suured autod järjest ebapraktilisemaks. Teisalt meelitab ostjaid maastikuautole sarnanev välimus, kõrge isteasend, ruumikus ja mitmeotstarbelisus.
Lisades võrrandisse isikupärase disaini ning kamaluga nutividinaid, saamegi midagi Capturi-laadset – väikeautol põhineva krossoveri, mis näeb kena välja, sõidab muretult ka mööda künkaid-mättaid ja lubab omanikul üle interneti näiteks ilmateadet uurida või hooldusaega broneerida.
Põhineb Cliol
Loomulikult peaks olema pime, et mitte märgata sarnasust Renault Clio’ga. Prantsuse autotootja on järginud klassikalist arenguskeemi – kõigepealt luukpära, seejärel universaal ning lõpuks omaette mudelina ka krossover. Sealjuures jääb Captur erinevalt mõnest konkurendist alati esiveoliseks.
Ja kas nelja vedavat ratast ongi tarvis? Pidades nõu kontsernikaaslase Nissaniga, selgus Renault’ inimestele, et Juke ostjatest vaid 4 protsenti soetavad nelikveolise versiooni. Seega läheb klientidele auto tegelikest võimetest palju rohkem korda selle välimus. Kel tõsisemat maastikusuutlikkust tarvis, vaatab tõenäoliselt niikuinii mõne muu autoklassi poole.
Suuruselt asetub Captur oma 4,12 m pikkusega Clio luukpära ja universaalversiooni vahele. Kuigi sama B-platvormi peale ehitatud, omab Captur mõne cm võrra pikemat teljevahet, samuti erineb rööbe. Renault uue krossoveri põhi asub maapinnast igati auväärse 170 mm kõrgusel, mis võimaldab üsna muretult ka asfaldilt maha keerata ja auklikule metsateele suunduda.
Igaühele oma
Renault arvab, et tänapäevase sõiduki loomisel on üheks võlusõnaks «isikupärastamine» ja teatud kontekstis peab see ilmselt ka paika.
Noorema generatsiooni jaoks ei oma üldjuhul enam tähtsust hobujõud või kiirendus «nullist sajani». Palju olulisemaks peetakse auto varieeritavust erinevate olukordade tarvis, multimeedialahendusi ning stiilset välimust.
Kõike seda Captur ka pakub. Liigutatav tagaiste, mis võimaldab lahedamat äraolemist kas tagaistujatele või pagasile? Olemas. Sõltuvalt istme asendist mahutab Capturi pagasiruum 377-455 liitrit.
Kahevärviline kere, erinevat tooni veljed, graafilised motiivid? Olemas. Tegelikult suisa nii olemas, et kokku leidub auto sisemuses ligi 100 erinevat kombinatsiooni ja välimuses veel poole rohkem.
Tõmblukkude abil eemaldatavad istmekatted, mida näiteks peale väikelapse toiduäpardust saab pesumasinas puhtaks küürida? Olemas. Lisaväärtusena saab neid vahetades auto sisekujundust muuta või müügi tarvis salongile värskema ilme anda.
Mitmevärvilistest kombinatsioonidest mõjub eriti sümpaatselt ühel testiautol kasutatud taevasinine koos valge katuse ja muude elementidega. Salongiski tundus sellesama masina hall armatuurlaud oma siniste aktsentidega mustast meeldivam. Plastik on käega katsudes tegelikult kivikõva, kuid tänu tekstuurile jätab peale vaadates palju kallima ning pehmema mulje.
Auto, arvuti, telefon?
Varustustasemed nimetatakse Capturi puhul Cliost erinevalt. Baasmudelit kutsutakse Life ja see jätab paljuski soovida, sisaldamata raadiot ega kliimaseadet.
Järgneb Zen, mis toob nii konditsioneeri kui ka CD-raadio (jah, erinevalt Cliost saab Capturi omanik endiselt muusikat ka plaatidelt kuulata) ja seeria lõpetab Intens, mis muuhulgas lisab 17-tollised veljed ja MediaNav-nimelise multimeedia- ning naviseadme.
Tellides lisana veel 7-tollise ekraaniga integreeritud tahvelarvuti R-Link, hakkab vaikselt tunduma, et tulevik ongi kätte jõudnud. Piir telefoni, arvuti ja auto vahel hägustub. Ei, loomulikult saab punktist A punkti B sõita endiselt vaid ratastega aparaadiga, aga lugedes Renault kirjeldust R-Link’ile mõeldud rakendustest, tuleb kõik kuidagi väga tuttav ette.
Pole just palju aega möödas, mil Apple sarnaste asjadega turule tuli. Nüüd siis oleme jõudnud niikaugele, et ka auto abil saab lugeda e-maili, twiitida või kasvõi sudokut mängida.
Kui veel põgusalt Capturi sõitjateruumil peatuda, siis minu lugupidamise teenib kindlasti kindalaegas. Õigemini kindalaegast kui sellist Capturil polegi.
Selle asemel leiab 11 liitrit mahutava sahtli, mis võimaldab kurja pilgu eest varjule panna nii peegelkaamera kui ka käekoti. Ainsa miinusena peab sahtli avamisel kaasreisija oma põlved väga konksu tõmbama, sest jalaruumile mõjub avatud asendis laegas hävitavalt.
Pehme ja mugav
Sõidab Captur pehmelt. Vedrustus on selgelt häälestatud mugavusele ja see kõlab ühe väikese krossoveri puhul pigem komplimendina.
Sportlikku sõiduelamust ihkavad ostjad leiavad turult kahtlemata oluliselt paremaid sõiduvahendeid. Niisiis kipub Captur kurvides mõnevõrra kalduma, kuid ohtlikuks see ei muutu ja sõitjate heaolu on tagatud ka konarliku tee korral.
Ühtlasi püsib Capturi sõitjateruum isegi diiselmootoriga versioonil üllatavalt vaikne. Kiirteel kostub sisse küll küljepeeglite tekitatud tuulemüha, aga 90-100 km/h sõites võite kaasreisijatega vestelda kasvõi sosinal.
Kui juba diiselmootorist juttu tuli, siis mulle tundub just see Capturile kõige enam sobivat. 5-astmelise manuaalkasti käigud on pikad ja mootor veab südikalt juba madalatel pööretel – nii ei tunne juht 6. käigust absoluutselt puudust. Nagu mainitud, siis müratase püsib meeldivalt madal, kütusekulu samuti ja tõmme tundub söidus oluliselt parem tehnoandmeis märgitust (13,1 s).
Proovitud võimsama ottomootori rammu pidurdab kohati uimane automaatkast, samuti rüüpab jõuallikas diislist oluliselt rohkem kütust. Plussiks muidugi puhanud sidurijalg linnaummikutes.
Kummalised pidurid
Võib-olla on see mingi minu enda kiiks, kuid arusaamatuks jääb, mismoodi üks moodne sõiduvahend saab tagateljel endiselt kasutada trummelpidureid. Norisin sama asja kallal juba Clio IV puhul ega jäta seda tegemata ka Capturiga.
Näiteks Cliol olid sügisesel Eesti Aasta Auto valimistel kogu finaaliseltskonnast selgelt kõige kehvemad pidurid ja mulle tundub, et põhisüüdlast võikski otsida tagaratastele sobitatud tehnikast.
Mismoodi sobivad kokku tulevikunägemus tahvelarvuti ja auto ristsugutisest ning arhailised tehnikalahendused? Mulle tundub see sama tobe, kui käsitsiavatav garaažiuks moodsas «nutimaja» lahendusi pruukivas elamus või must-valge televiisor arvutikuvarina.
Mootorid
Aga räägime rauast ka. Capturi kapoti alt leiab 3 erinevat mootorit, mis kõik kasutavad turbolaadurit. Taaskord pärinevad jõuallikad Clio kapoti alt, kuid väiksema venna nõrgimaid krossoveri valikust ei leia.
Seega hoolitsevad sõitjate edasiviimise eest 3 silindriga 0,9liitrine TCe 90, tänu ühele enamsilindrile 1,2liitrine TCe 120 ning diiselmootorite au hoiab kõrgel vana tuttav 1,5liitrine dCi 90.
Lihtne on meelde jätta, et indeksid jõuallikate nimetustes tähistavad pakutavaid hobujõude.
Tootja lubab mõõdetud keskmises tsüklis igati asjalikke kütusekulusid, bensiinimootoritel vastavalt 4,9 ja 5,4 l ning diislil 3,6 l/100 km. Viimane saab muuseas hakkama ka CO2 päästuga alla 100 g / km (95 g).
Nõrgem ottomootor ja diisel ühenduvad hetkel manuaalkäigukastiga, TCe 120 aga vaid Renault uue topeltsiduriga EDC (Efficient Dual Clutch) automaadiga. 2013.a. teises pooles lisandub sama võimalus ka diislile.
Kokkuvõtteks
Paraku puudub Capturi maksumuse kohta täna veel igasugune info. Hinnakiri peaks selguma mai teises pooles ja enne juuni algust võiks esimesi masinaid ka meie müügisalongidesse oodata.
See aga teeb autole lõpliku hinnangu andmise keeruliseks. Iseenesest on Captur üsna nutikas ja kena väikeauto, mis sobiva mootori-käigukasti kombinatsioonis ka mõnus juhtida. Seega soovime Renault’ turundusosakonnale (või kes iganes neil hinnakujundusega tegeleb) jõudu ja loodame, et kujunenud positiivne mulje jääb samaks ka peale hinnakirja avaldamist.
Meeldib: Välisdisain, diiselmootor, liigutatav tagaiste, mürasummutus, mugav vedrustus
Ei meeldi: Kohati uimane automaatkast, trummelpidurid tagateljel, bensiinimootori kütusekulu
Rohkem pilte auto testimisest näeb siit.