/nginx/o/2014/12/12/3601955t1hb0af.jpg)
/nginx/o/2009/01/01/111667t1h9994.jpg)
kirjutab, et kui kindlustusseltsid suvatseksid kohustusliku liikluskindlustuse hinna arvutamiseks kasutada õiglast ja täiesti seaduslikku mudelit ehk siis ettevõtte renditud liisinguauto puhul selle kasutaja, mitte firma riskikoefitsienti, oleks paljudel maksed palju soodsamad.
Ajakirjanik pöördus kindlustusmaakleri poole, et sõlmida oma aastavanusele Škoda Octaviale aastapikkune liikluskindlustuse poliis ning laekunud pakkumisest selgus, et kui kõige kallim neist (Gjensidige) maksab 6725 krooni, siis kõige odavam (Inges) vaid 2342 krooni.
Kõnealune auto kuulub liisingule, kellelt seda rendib ajakirjanikule kuuluv erafirma (riskikoefitsient 1,2), kus ta on juhatuse liige ning auto tehnilises passis lihtkasutaja (riskikoefitsient 0,5).
Ingese soodsa hinna tagab antud juhul see, et see kindlustusfirma arvutab ainsana hinna auto kasutaja isikliku riskikoefitsiendi, mitte rentniku järgi, kuid teiste firmade sõnul pole see, mida Inges teeb, tehniliselt võimalik ning reeglid ütlevad, et liisinguautol tuleb kindlustus teha rentniku järgi.
Tegelikult aga liikluskindlustuse fondi (LKF) süsteem seltsidele midagi ette ei kirjuta ega ole kuidagi seotud hinnamääramisega ning ka müüt, nagu oleks Ingesel «tänu» soodsamatele hindadele ka problemaatilisem kahjukäsitlus, on suuresti alusetu - seda ei kinnita ei LKFi vaidluskomisjoni statistika ega finantsinspektsioonile esitatud kaebuste arv.